Kolmas kirjandusklubi

Klubiüritus toimus jälle kooli kohvikus 13.45. Saime teed juua, küpsist ja kommi süüa ning oma loetud raamatu üle arutleda või mõtiskleda.

Olin ühes lauas Mai, Lisanni, Oresti ja Karliga. Nende loetud raamatuks oli “Süü on tähtedel”. Sattusin nende lauda ainasana oma raamatuga, sest teised olid juba oma grupid kokku saanud ja jäin nagu üle. Ega see hull ei olnud, sain ise omaette veel mõelda, millest olin lugenud.

Ramatu autor: Kate Thompson

Raamat: “Ööloom”

Võtmeteemad:

• ·      Üheks võtmeteemaks oli Bobby ema otsus lastega Dublinist ära kolida maamajja väikeses külas ja naabrite mõju Bobbyle, nagu ma ka eelmises posituses kirjutasin.
• ·      Veel üheks tähtsaks võtmeteemaks kujunes see, et mis majja nad kolisid. See teema oli minu jaoks iseäranis põnev ja ka selle mainisin ma eelmises postituses ära.

Võtmestseenid:

• ·      Iga kord, kui ta suu lahti tegi, et minuga rääkida, ütlesin: “Ma ei jää sinna. Sa ei saa mind sundida.” –-- Selle lause leidsin esimeselt leheküljelt. See lause ongi see, millest algas poisi eitamine ja tegeliku tõe tunnistamise eiramine. Tahtmine elu jätkta nii nagu ta oli harjunud ja nii nagu ta ainult oskaski, siis aga pettumine kambas, töö tegemine ja selle tulemusest rõõmutundmine.
• ·      “Aga selle maja ehitamisest saadik pole iial jäetud haldjaid piimata. Maja pidavat asuma kahe kantsi vahel haldjarajal,”  - ta osutas aknast välja teisele poole teed- “ üks neist on seal ja teine jääb meie maale.” --- Sellest lausest sai sissejuhatus teise võtmeteemasse. Alguses tegi see perele muidugi nalja, aga pärast “nuttu”, kui hakkasid lahtu hargnema tegelikult toimunud sündmused minevikus, mis ulatusid tänapäevagi.

Võtmekarakterid: Bobby, Bobby vend ja ema, poisid kambast ja naabrid Dooleyd

Võtmesümbolid:

• ·      Kambavaim?
• ·      Töö võla maksmiseks
• ·      Haldjad

Küsimused või teemad, mis tekitasid arutelu:

• ·      Miks haldjad seal majas käisid?
• ·      Miks eelmine üürnik ära tapeti?
• ·      Kes tegelikult oli see salapärane laps, kes seal majas kunagi elas?
• ·      Kas ikka laps tapeti, sest laipa ju ei leitud?
• ·      Miks üldse seal sellised kummalised ajad toimusid?

Kirjanudsklubi kokkuvõte: Sain uuesti läbi mõelda, mis raamatus toimus. Kokkuvõttes meeldis see raamat mulle väga. 

"Ööloom"

Nüüd juba möödunud vaheajal ehk talvevaheajal tuli meil läbi lugeda Kate Thompsoni raamat “Ööloom”. 

Seda raamatut on väga raske lühidalt kirjeldada. Miks? Võibolla sellepärast,  et kirjanik oli püüdnud raamatus põimida mitut erinevat teemat  ja see muutis sündmused mulle vahepeal segaseks. Kui rääkisin klassikaaslastele oma arvamusest, olid ka nemad minuga ühel nõul. Tegelikult meeldis mulle selle raamatu mõte, aga kirjanik ei suutnud seda hästi edasi anda või lihtsalt püüdis seda teha liiga lühidalt.

Raamatu peategelase hüüdnimeks oli Bobby, kes oli 14ne aastane. Ta elas koos oma väikese venna ja emaga.

Jutu üheks põhiteemaks oli Bobby ema otsus lastega Dublinist ära kolida maamajja väikes külas ning kolimise  ja naabrite mõju Bobbile. Ema lootis, et kolmine maakohta lahutab Bobby kambast, mille liige oli poiss olnud juba 11ne aastaselt. Kambas tegeleti ainult varastamise, joomise, suitsetamise ja narkootikumide tarvitamisega. Bobby ema ei osanud teisiti oma poega aidata, ta ei saanud oma elugagi hakkama, kuid siiski maale kolimine oli suureks kasuks. Muidugi oli poiss selle elukohamuudatuse vastu, aga mis tal üle jäi. Bobby proovis mitmeid kordi oma uuest kodust ära põgeneda, et jälle oma kambaga koos olla ja harjumuspäraselt aega veeta. Esimesel korral lahkus ta külast varastatud autoga,  suutis kampa meelitada  kõige jõhkrama  poisi ning selle jõhkardi teo tõttu jäid nad politseile vahele. Tegu oli julm: meelega teisele autole otsa sõitmine ja siis veel tolle autojuhi peaaegu surnuks peksmine. Selline kätumine oma kambaliikme poolt oli isegi Bobbile liiast. Politseiküsitluste käigus rääkis Bobby ära liiga palju infot oma kambaliikmete ja nende tegemiste koha. Ta visati kambast välja ja tema asemele võeti uus 11ne aastane poisike. Bobby oli neid reetnud, liiga palju politseile silma jäänud ja nad ei saanud teda enam kuritegude tegemisel kasutada ning neid ei huvitanudki tegelikult Bobby, neil oli vaja olnud teda vaid mustatöö tegijaks.

Seega tegelikult kujunes Bobby autovargus tema jaoks positiivseks sündmuseks, kuigi ta sellest siis veel aru ei saanud:

•    toimus pääsemine kambast

•    töötamine hakkas talle meeldima - autoraha tagasi teenimiseks pidi ta naabertalus maatöid tegema, lisaks aitas auto parandamisel perepoega. Tuli välja, et talle meeldiski enda kätega midagi ära teha, kõige rohkem autot parandada.

Veel üheks tähtsaks teemaks-küsimuseks kujunes see, et mis majja nad kolisid? Raamatu lugemisel sain teada, et selles majas elas perekond, kes olevat tapnud oma tütre. Arvati ka seda, et perekonna õige tütar vahetati ära haldjaga. Tegelikult ongi Iirimaal usk haldjarahvasse olnud tugev, pärit väga ammustest aegadest ja püsinud tänapäevani. Minagi oleksin tahtnud rohkem teada saada kõigest ebaloomulikust, mis majas toimus. Miks haldjad seal majas käisid? Miks eelmine üürnik ära tapeti? Kes tegelikult oli see salapärane laps, kes seal majas kunagi elas? Kas ikka laps tapeti, sest laipa ju ei leitud? Miks üldse seal sellised kummalised asjad toimusid?

Ma soovitan väga seda raamatut lugeda, sest selles raamatus on hästi välja toodud, kuidas kuritegelikust maailmast võitjana välja tulla ja veel palju huvitavat.

Teine kirjandusklubi

Kirjandusklubi toimus 6. detsembril peale söögivahetundi 12.35-13.15. See oli sel õppeaastal juba teine sellelaadne üritus ning toimus jällegi meie kooli kohvikus, kus saime teed juua ja piparkooke süüa. Minuga ühes rühmas olid Kata ja Lisann. Raamat, mida meie rühm luges, oli  kirjanik Aidi Vallik’u kirjutatud romaan “Kuidas elad Ann?”

Kõige suuremaks võtmeteemaks oli Anni põgenemine Reena vanaisa suvilasse, et oma kodustest probleemidest eemale saada.

Võtmestseenideks olid kodust põgenemise põhjus ja “koju” saabumise room ja muredest vabanemine:

• ·      “Siis langes mu pilk pooliti kastide all vedelevale kaustiku virnale. Ema käekirjaga oli midagi kõige ülemise peale kirjutatud. Kummardusin vaatama. KÄRTSU OMA. VÕÕRAS, ÄRA PUTU! Häh. Kärtsuks hüüavad ema mõned ta vanad sõbrad, see oli ta noorepõlve hüüdnimi. Tegelikult oli ta Kärt. Sikutasin kaustiku välja.” - nii leidis Ann oma ema päeviku ja siit sai alguse sündmuste jada.  
• ·      “Hakkasin nutma kohe, kui teda nägin. Aga juba ma olingi tal peadpidi hõlma all, ta sasis mu juukseid kuklas täpipealt nii, nagu olin kujutlenud, viskas suitsu üle mu pea minema ja kaisutas mind- nii kõvasti, et pidime mõlemad ümber kukkuma. Ta andis mulle juustesse ja otsaette vähemalt tuhat musi, ja kui ma talle näkku söandasin vaadata, nägin, et ka tema silmad olid märjad.”- selline lahendus raamatus tegi mu nii rõõmasaks, et poetasin mõne pisaragi. Selles stseenis kohtus Ann jälle oma emaga.

Võtmekarakteriteks olid: Ann, Reena, Kätlin, Rita, Anti, Timo, ema Kärt, Villem ja teised, kes mõnelgi määral Anni elu segi pöörasid.

Küsimused, mis minul raamatut lugedes tekkisid:

• ·      Miks Ann võttis seda nii tõsiselt, kui sai teada, et ta ema varjas tema eest oma joomaelu?  
• ·      Miks tundis Ann ennast nii petetuna?
• ·      Miks Ann ei usaldanud oma vanemaid ega rääkinud nendega?
• ·      Kas kõike tasub ikka elus proovida?

Kui püüda võtta seda raamatut kokku ühe lausega, siis ma seda vist ei suudakski, aga kirjutasin nii: “ See raamat rääkis Anni muredest, mis teda piinasid ja tema proovist üksi hakkama saada, mis ilmselt ei olnud kõige targem otsus, kuid ta lihtsalt ei osanud teisiti.”

"Kuidas elad Ann?"

Raamat räägib kaheksandas klassis käivast Annist, kelle elu muutub täielikult, kui ta leiab keldrist oma ema kaustiku. Kaustiku leiust ei rääkinud ta muidugi midagi oma emale. Kui ta seda kaustikut lugema hakkas valdas teda täielik viha. Ta ei saanud aru, kuidas ema ei rääkinud talle midagi oma joomaelust ja sellest, et isa, keda ta isaks pidas, ei olnudki tema õige isa.

Esmalt rääkis Ann leitud kaustikust  ja selle sisust ainult oma parimatele sõpradele Reenale ja Kätilinile.

Ann oli nii pettunud oma emas ning Reena, nähes kui masendunud oli sõbranna oma koduse olukorra pärast, pakkus Annile ajutiseks elmiseks oma vanaisa tühja suvila.  Ega Reena esialgu arvanudki, et Ann seda pakkumist nii tõsiselt võtab ning otsustabki suvilasse sõita ja põgeneda kodust. Olemine suvilas  kujunes aga  hoopis teistsuguseks, kui Ann seda üldse arvatagi oleks osanud. Sellest sai õudusunenägu purjus tuttavatega, sauna põlemisega, purjus peaga ujumisega, ilmselt ka uppumisega. Ta hakkas igatsema oma ema ja kodu. Ta sai  aru, et selline põgenemine oli vale ja et niisugusel moel ei ole võialik lahendada ühtegi probreemi. Kuid hirm seista ema ees ja kõigest rääkiga, takistas teda siiski suvilast ära minemast.

Raamat lõppes õnneks hästi, Annile tuli mõistus nö koju, st et ta läks koju ja leppis emaga ära. Mul on väga hea meel, et see lugu sellise lõpplahenduse leidis.

Kahju on muidugi sellest, et Ann kaustikut leides, ei suutnud oma viha talitseda ega läinud emaga rääkima. Kõik need hirmasad sündmused oleksid olnud olemata, kuid lihtne on kõrvalseisjal targutada ja öelda, et kuidas oleks olnud õige. Kuna see raamat meeldis mulle väga, loen praegu juba selle järge.