"Trifiidide päev"

Sellel korral sai terve klass valida lugemiseks ükskõik millise endale meelepärase ulmeraamatu, aga seda tingimusel, et sinu raamatut loeb veel paar inimest. Eesmärk endaga ühe ja sama raamatu lugejaid otsida oli see, et me saaksime hiljem kolmestes gruppides valitud raamatu üle arutleda. Minuga ühes grupis raamatu üle arutlemas olid Nora ja Mariett. Meie valisime endale lugemiseks John Wyndham’i raamatu “Trifiidide päev”. Lühidalt: raamat rääkis koletuslikest taimedest, kes imekombel maale olid sattunud ning olid koos meteoriidisajuga inimkonnale suureks ohuks. Nüüd kirjutan, mis järeldusteni meie oma rühmas jõudsime.

Selles raamatus tuli hästi välja kirjaniku enda teaduslik oletus, mis võib kunagi tulevikus tema arvates juhtuda. Täpsemalt tõi ta välja selle, et kõik kosmosesse saadetud satelliidid ja tuumarelvad võivad meid meie kaitsmise asemel hoopis ohtu seada. Just need satelliidid ja tuumarelvad tekitasid raamatus nö meteoriidisaju, mida paljud inimesed kohe õhinal vaatama jooksid. Kõik need inimesed jäid ilma oma nägemistajust, mis on üks hullemaid asju, mis võib inimkonda tabada. Nägemine on inimesele tavaelus nii iseenesest mõistetav ja kui nad nüüd sellest ilma jäid, jooksid kõik ringi nagu peata kanad. Paljud neist ei suutnud pimedaks jäämisega vaimselt toime tulla ja otsustasid koheselt enesetapu kasuks. Teised jällegi üritasid toime tulla, kuid astusid oma senistest eetikavormidest üle, nt: murdsid sisse poodidesse, mõni tappis julmalt teisi jne. Raamatus käituti tundmatute taimedega, kelleks olid trifiidid, oskamatult. Inimesi ei huvitanud tagajärjed, huvitas vaid see, kuidas saada taime tooraine eest võimalikult palju raha. Trifiidide ära kasutamine omakasuks tõi välja inimeste erinevad pahed.

Raamat ise oli teaduslik fantastika ehk sci-fi, sest väga hästi oli arusaadav, et kirjanik hoiatas meid teadusarengu ohtude eest (meteoriidisadu, pimedaks jäämine). Võime öelda ka seda, et raamat oli utoopia vastandanina antiutoopiline, sest raamatus kirjeldati võimalikku tulevikukatastroofi. Raamatust võis ka seda järeldada, et neile, kes ei jäänud pimedaks, anti uus võimalus kõike jälle otsast alata. See tähendab, et luua mingisugune uus ühiskonna korraldus, kus väga palju varasemast polnud enam alles. Tõdeda tuli ka seda, et trifiididel oli 5x parem võimalus ellu jääda, kui inimestel. Trifiidid oskasid tegutseda ilma nägemiseta, aga inimsed mitte ja see just saigi otsustavaks, kui inimene sattus trifiidi teele, ta tapeti.

Lisaks leidsime me oma grupiga, et raamatu lõpp ei pakkunud meile seda, mida me sellest ootasime. Meie lootsime, et raamatu lõpus võtab kõik uue pöörde, aga kahjuks pidime me pettuma. Raamatu lõpus möödusid aastad väga kiirelt ja mingit uut sündmust väga ei juhtunudki. Meie arvates oleks võinud välja tulla, et kõik, mis inimestega toimus, oli teadlaste poolt kavandatud katse, et näha, kuidas inimesed käituvad, kui paljudel puudub nägemine ja maad tahavad vallutada trifiidid. Me arutlesime ka raamatu pealkirja üle, sest see ei sobinud meie arvates raamatu sisuga kokku. Raamatu pealkiri oleks võinud olla seotud meteoriitidesaju ja pimedaks jäämisega, sest just see tõigi inimkonnale suure hävingu kaela.

Minu arvates oli see siiski väga huvitav raamat ja soovitan soojalt seda ka teistele lugeda. Mulle meeldis, et see raamat suutis panna mu mõtlema faktile, et mis teeksin mina, kui midagi taolist juhtutuks. Aga mida teeksid sina?

"Libahunt"

Me pidime läbi lugema August Kitzbergi tragöödia “Libahunt”. Seekord polnud tegemist lihtsalt tavalise raamatuga, vaid see oli kirjutatud näidendi vormis. Raamatus oli palju kireldavat teksti, milline peab olema näidendi sündmuste ümbrus ning tegevus ja millised peavad välja nägema tegelased. See väheke häiris mind, sest ei saanud luua ise oma kujutluspilti, vaid see oli juba ette antud.

Raamat rääkis loo Tammaru perest, kuhu kuulusid perenaine, pereisa, vanaema, perepoeg Margus ja sinna elama võetud kasutütar Mari. Mari koheldi nagu peretütart ja ta pidi kunagi Margusega abielluma. Ühel talveõhtul, kui kiriku õuel hukatai nõid, leidsid nad oma ukse tagant väikese külmunud ja nälginud olekuga  tüdruku. Nad said kohe aru, et väike olevus on hukatud nõia tütar. Tüdruk võeti perre elama ja talle pandi nimeks Tiina.

Aja möödudes armus Margus aga Mari asemel Tiinasse. Kade Mari levitas  vastutasuks kuulujuttu, et Tiina olevat libahunt, kes kord varsa murdis. Külarahvas muidugi uskus seda. Süütule Tiinale tegi selline suhtumine ja külarahva arvamine temast väga haiget. Ta põgenes korduvalt kodust  metsa ning lõpuks  jäigi sinna. Tiinat ei hoidnud kinni mingid reeglid ega kombed, mis olid tol ajal tavaks. Ilmselt Margust köitiski Tiina iseseisvus ja julgus olla teistsugune. Neiu tundus olevat vaba. Mari aga seevastu oli harjunud tavapärase eluga ja pidas vanemate poolt sätitud elukorraldust ainuõigeks. Ta püüdis igati seada kõik nii, et tema Margusega abielluks ja see tal ka õnnestus.

Raamat lõppes eriti traagiliselt: Margus ja Mari olid juba aastaid abielus, nende vanemad olid surnud, elu veeres tavaliselt ja öistel tundidel ulusid näljased hundid majade ümbruses ja ühel seesugusel õhtul lasi Margus kogemata küüni ees hunte sihtides hoopis Tiina maha.

Väga kurb oli lugeda, et nende rumalate uskumuste pärast pidi Tiina metsa minema, sest ei suutnud kannatada ebaõiglast kohtlemist.

Libahundi juttude levitamine Mari poolt muutis ta minu jaoks rumalaks ja kadedaks tüdrukuks. Minu arvates oligi Tiina metsa minekus kõige enam süüdi Mari, aga ka külarahvas oli nii pime, et uskus seda libahundi juttu. Kohe hakati Tiinat halvustama olenemata sellest, et ega keegi ei teadnudki, kas see üldse tõsi oli. Kuna Tiina ema peeti nõiaks, siis seetõttu oli ka kerge seostada Tiinat millegi ebatavalisega. Lisaks oli ta ka teistest pisut erineva välimusega - tumedavereline ja pisut ka äkiline.

Mina ise ei suuda mõista ka seda, et kui perekond oli ju nii kaua juba Tiinaga koos elanud ja olnud ning teda tundnud, et nad ikkagi suutsid siis kuulujuttudega kaasa minna. Marguse tuim suhtumine Tiina kadumisse ja metsa ära jooksmisesse pani mind ka nördima, sest ise ta ütles, et armastab Tiinat, kuid Tiina äramineku takistamiseks midagi ette ei võtnud ega ka tüdrut otsima ei läinud.

Lugu jättis hinge kuidagi lootusetuse tunde, mille tekitas ja kahjuks ka tekitab ka praegugi inimeste rumalus, väljamõeldiste pime uskumine ja üldine usaldamatus.

"Kärbeste Jumal"

Lugesime sellel korral läbi William Goldingu raamatu “Kärbeste Jumal”.

Kui ma asualt ütlen, et istunud see raamat mulle väga. Selle lugemine kohe kuidagi venis ja venis. Nüüd lähemalt sisust. Raamatus oli poistest minu jaoks kõige sümpaatsem Ralph. Ta polnud liialt auahne, aga kui ta tahtis enda sõna maksma panna, tegi ta ka seda. Tema järjekindlus tuld teha oli vägagi õigustatud, sest see oli ainuke märku andmise viis, mis võis kõik poisid sealt saarelt päästa. Kõige vähem meeldivad mulle sellised inimesed nagu Jack, kes teevad võimu saamiseks kõike, mis hing ihaldab. Ta ei järginud reegleid, tegi endale lihtsalt auauhnusest uue kamba ja varastas Põssa prillid, mis polnud üldse õigustatud tegu. Minu arvates käituti poisiga, kelle hüüdnimeks sai Põssa, väga ebaausalt. Juba raamatu alguses oli ta seatud märklaua keskossa kui narrimise objekt. Ta oli tegelikkuses väga tark poiss, lihtsalt selles vanuses poisid pidasid tema prisket välja nägemist olulisemaks kui tema tarkust. Simonist ei saanud mina näiteks üldse aru, üks hetk ta oli seal ja teisel hetkel teda jälle polnud. Tal tundus olevat pea kogu aeg laiali otsas.

Ma saan küll aru, et kirjank üritas selle looga anda edasi allegooriat, aga ma ei saa midagi  teha, et see ei haakunud kuidagi minuga. Minu jaoks oli see kärbeste jumal lihtalt roiskunud sea pea, mille ümber tiirlesid verejanulised kärbsed. Ma ei suutnud või ei tahtnud kuidagi leida sellele mingit suuremat tähendust.

Lisaks sellele oli neil veel koosolekute pidamiseks karp. See kes karpi käes hoidis, sai rääkida. Ma arvan, et see üldiselt oli väga arukas otsus luua korda koosolekutel, kuid minu arust muutus karbi olemasolu kuidagi liialt domineerivaks.

Minu jaoks oli raamatus väga julm Simoni surm. See tegi mulle endale sisemiselt haiget, et kuidas said Jacki kamba poisid, kes olid tegelikult kõige rohkem tema surma eest vastutavad, sellest mitte välja teha. Kas nende poiste hinge oli juba üksindus ja metsas elamine välja söönud? Lisaks sellele veel vägägi kurvalt lahkunud Pössa surm, mis jättis Ralphi üksinda terve karja hullude vastu. Minu meelest ka Ralphi tapmise soov Jacki poolt oli täiesti haiglane. Kui 13-aastane poiss soovib teise surma, saab see tähendada ainult seda, et tal on mingi vaimne puue. See, kuidas Jack poisid enda kampa sai, on väga elav näide ka tänapäeva ühiskonnast, kus hetkel suurema eelisega ja populaarsema inimese poole hoitakse. Tegelikult päästis neid ju suits, mis oli ennekõike Ralphi idee. Aga ka see on arulage, et ükski poiss ei arvanud, et Ralphi tapmine on viga. Kõik tegid nii nagu Jack käskis.

Minule ei meeldinud see, et kirjanik tahtis nendest poistest tuua välja nii palju halba. Tegelikkuses ju pole inimesed halvad. No muidugi kipub elus halb halba tekitama, seega ei ole vaja seda ju niimoodi kuntslikult lisada. Ma arvan, et kirjanik läks sellega liiale ja mulle ei meeldinud ta lähenemine teemasse nii, et inimesed oma olemuselt paistavad halvad ja rumalad ning kogu ühiskond samuti.

Neljas kirjandusklubi

Üle pika aja toimus meil kirjandusklubi, mis leidis aset kooli kohvikus kell 9.30, kus saime juua sooja teed ja mõtiskleda loetud raamatu üle. Mina vahetasin oma mõtteid Noraga S. E. Greeni raamatust "Tapjainstink".

Võtmeteemad:

• ·      Üheks võtmeteemaks oli see, et Lane üritas mõista, miks on tal selline soov kurjameid karistada. Teda piinas küsimus, et kas ta on lihtsalt hull inimene või on ta lapsepõlves mõne psüholoogilise trauma üle elanud.
• ·      Teiseks võtmeteemaks oli sarimõrvari linnas viibimine, mis mõjutas ka Lane edasist elukäikku.

Võtmestseenid:

• ·      Üheks tähtsaks stseeniks oli võib-olla tüdruku esimene kättemaks ahistajale, mis tõi esile tema tõelise palge: tahtmise ja vajaduse ise kurjategijat karistada.
• ·       Kõige tähtsamaks võtmestseeniks oli Lanel tõe teada saamine oma vanemate kohta, mis pööras pea peale tema senise elu.

Võtmekarakterid:

 Lane, Lane mõrvarist Ema, tüdruku endine poiss-sõber Zach ja ta parim sõbranna Reggie

Võtmesümbolid:

• ·      Lane perekond
• ·      Timukas e mõrvar
• ·      Maisikrõps- koer, kes tegi Lane meele alati rõõmsaks

Küsimused, mis tekitasid arutelu:

• ·      Ükskõik millise raamatu sündmuse üle me arutlesime, jõudsime me järeldusele, et õnneks Lane oli nii tugeva iseloomu ja terve mõistusega, et ta ise ei langenud kurjategija tasemele.
• ·      Miks Lane ei osanud paralleele oma koduste kätumise ja mõrvajuhtumiste vahel tõmmata? Jõudsime arusaamisele, et kuigi Lane oli tartk tüdruk, siiski ükski laps ei tule selle peale, te kõige kurja põhjustaja võika olla tema oma ema

Kokkuvõtteks sain Noraga koos meenutada huvitavaid seike raamatust, mis meile huvi pakkusid ja siis nende üle arutleda.

Lugesin vaheajal läbi kirjanik S.E.Greeni raamatu “Tapjainstinkt”.

See raamat erines varasematest minu loetud raamatutest. See oli mu esimene kriminaalromaan ning lisaks puudus raamtul pikk sissejuhatav tekstiosa. Kohe raamatu alguses sukeldusin ma teema keskmesse ja see meeldis mulle.

Raamat rääkis loo tüdrukust nimega Lane. Ta elas koos oma ema, kasuisa, poolõe ja poolvennaga. Ta oli väga tark ja andekas, kuid siiski erines oma koolikaaslastest. Lane elueesmärgiks oli ise karistada pätte, mõrvareid ja sealhulgas ka ahistajaid. Kurjameid karistades sai ta rahuldada oma kohtumõistmise kirge, mida pidi nn toitma pidevalt kedagi piinates. Eriti innustus ta linnakeses tegutseva sarimõrvari tabamisest. Tüdruku ema töötas politseis selle juhtumi kallal ning tüdruk sai ema asjade seas tuhnides teada vajalikku infot. Tüdruku üllatuseks võttis mõrvar ise temaga korduvalt ühendust, saates talle juhtnööre ning vihjeid toimunud mõrva kohta. Ühel päeval tuli aga talle sõnum, et tema väga hea sõber tapetakse, kui ta saadetud aadressile ei ilmu. Antud aadressil ootas teda aga ema ja rullus lahti kogu tõde. Lane sai teada, et  kurikuulsad sarimõrvarid olid tema vanemad ning nüüd, pärast isa surma, ema lihtsalt püüdis meelitada teda oma tegude kaasosaliseks ja abiliseks. Lane sai ka teada, et väiksena oli ta pealtnägijaks ema ja isa poolt sooritatud mõrvale, mis ilmselt jättis tema alateadvusesse jälje ning vajaduse ning tahtmise kedagi piinata. Ja nüüd sundis ema teda oma sõpra tapma ja Lanel ei jäänud valikuvõimalust, ta tappis oma mõrvarist ema.

Nagu ma juba alguses ütlesin, erines see raamat tõesti minu poolt varem loetust. Seda raamatut oli mul väga põnev lugeda ning ma lugesin läbi selle ühe õhtuga. Raamatut lugedes oli mul kogu aeg närvikõdi, et mis nüüd juhtub, mis selgub jms. Raamatus oli ka tundeid, kuid mina oleksin soovinud autori poolt veel rohkem noortepärase armastuse lisamist. Selle raamatu tekst oli väga kergesti ja loetavalt kirjutatud, mis hõlbustas lugemist. Minule meeldis see raamat, aga mulle tundub, et kõigile ei pruugi sellise sisuga raamat siiski sobida või meeldida.