Õudne Eesti

Valimik eesti õudusjutte, mille on koostanud Indrek Hargla

“Rõugutaja tütar” F.R Kreutzwald

Lugu rääkis metsalaanes elavast Rõugutajast, kes elas oma naisega ja neil oli tütar, keda püüti inimese moodi üles kasvatada, et teda mehele saaks panna. Tütre silmaga nähtavad osad oli inimese naha moodi, kuid riiete all olevat puukoor. Ükski noormees aga ei tahtunud kosida tüdrukut ja see tegi eide  kurjaks. Nõidumise abil püüdis ta väimeest saada, kuid ka see luhtus ning kättemaksuks lasi eit endise väimehe uue naise hundiks moondada. Lugu lõppes siiski hästi ja hundist sai targa nõu abil jälle naine. Pahad said karistuse ja põlesid ära koos saunaga ning head elasid eluotsani kiusamata. 

“Metsavaim” Veiko Belials

Rääkis mehest, kes poisipõlves oli avastanud metsamaailma. Metsast sai tema mängumaa, ta kasvas koos metsaga, õppis tundma kõiki metsa saladusi ja lõpuks avas mets talle ka haldjavälud. Hiljem idüll lõppes aga piiratud ja kujutlusvõimeta Valdeku käe läbi, kes pani oma rumaluse maksma, hävitas metsa ning lõpuks lasi ka mehe maha.

“Kojutulek” Liisi Ojamaa

Pisut segane jutt nõidtüdrukust, kes oli kaotanud avariis oma kaaslase ja  sündimata lapse ning kes nüüd oma sõpradega pidevalt joomas käis. Loo lõpus juhtub jälle õnnetus, kui ta on oma joomasõbra Tomi korteris.  Lambipirn lõhkes, veri, klaasikillud sadasid, lõikusid tüdruku pihkudesse, ta ei vaadanud enam ringi, vaid põgenes akna kaudu ja jooksis ja jooksis.

“Kivi” Rein Põder

Jutustas kivist, mis keha vastas olles muutus soojaks ja hakkas vere taktis kergelt võnkuma. Seda kivi läks uurima metsavaht ja ta koges kivi juures olles selle väge ja võimu. Lugu oli minu jaoks natuke liiga paigalseisev.

“Uisomäe” Mario Kivistik

Lugu rääkis  Tiinest, kel väiksena olid jalad halvatud, kuid 4ja aastasena taluõel mängides sai ussi käest hammustada ja siis hakkas kohe kõndima.  Hiljem kooliajal oli ta endassetõmbunud tüdruk, kes sai hüüdnimeks Äiatar – ussiväega tüdruk. Tüdrukule arusaamatul põhjusel armus temasse kooli kõige popim poiss Eino ja nad hakkasid nö käima. Ühel õhtul, kui Eino ei tulnud Tiinele kokkulepitud ajal järgi, sai tüdruk aru, et midagi on valesti. Eino sai sellel õhtul surma. Tiine tahtis olla üksi, tema ja Eino lemmik ajaviitmise pigas küünis ja lebada heintel, kuid õudusega nägi seal kümneid läbisegi põimunud usse.

Talle hakkas ajapikku selgeks saama tema ja nende talu seotus ussidega ja ussiväega.

Ootamatult tabas teda ema  raske haigus. Kui haige ema viimaks haiglasse surema viidi, olid ema viimased sõnad, et  Uisomäe talu tuleb kindlasi maha müüa ja Tiine peab linna elama minema. Tüdruk ei kuulanud teda ja jäi Uisomäele. Aeg möödus ning Tiinele sai selgeks, et ta ei saa lapsi, aga ometigi tahtis ta väga last, kellele kunagi talu pärandada. Ühel päeval trepil istudes, roomas tüdruku jalge vahelt sisse uss.  Nüüd neiu teadis, mida peab edasi tegema. Ta võrgutas kohaliku ärimehe, kui see tuli Tiine juurde napsuse olekuga. Mees leiti 3 päeva hiljem surnuna ja usside poolt nõelatuna. Tiine ootas last. Kaheksa kuud hiljem Tiine sünnitas. Kostaabel Kägu läks väljakutse peale Uisomäele, nägi seal ussidest kihavat voodit surnud Tiinega ja imikuga. Ta ei osanud olukorda paremini likvideerida, kui pani majale tule otsa. Mõni aeg hiljem leidis Poolaku Kaarel kalale läinud Konstaabli surnuna järve äärest ja nägi surnu suust suurt sisisevat ussi viskuvat enda poole. Kaarli peas kummitav sisin ei jäänud vait ja ta sooritas enesetapu.

Sellega sai otsa ussivägi ja Uisomäe talu lugu.

See jutt oli põnev ja mitmekihilne, st hõlmas tegelikkust, pärimust, ajalugu, uskumusi ja müstikat.

“Öö nõiapoes” Gert Helbemäe

Lugu jutustab apteekrist. Ta oli osav rohusegaja, tal oli ka olemas elueliksiir, rohi surma vastu. Ühel ööl vajas tema abi üks haige mees, kuid sel ööl käis ringi katk ja surma puudutusest ta ei pääsenud.

Reaalsuse ja väljmõeldise piir oli õhuke, mis tekitas lugemise ajal kõhedust.

“Rulett” Kristjan Sander

Lugu rääkis mehest, kes oli haige ja pidi varsti ära surema. Ühel kevadisel päeval tutvus ta tüdrkuga, kes näis teda teadvat ja kes palus tal minna mehele tundmatu aadressiga majja. Mees läkski, majas mängiti ruletti. Mänguõnn naeratas talle ning ta võitis endale 54 aastat veel elamiseks. Kodus hommikul ärgates mees teadis, et ta läheb sinna veel tagasi. Mängima.

Jutt oli minu jaoks haarav ja ilma konkreetse lõputa, mis annab võimaluse edasi fantseerida.

“Surnu pärandus” Aleksander Tassa

Selles jutus oli üks mees ära surnud ja tema jaoks taheti teha annetus. Grupp inimesi läks selle mehe majja ja seal majas hirmutasid neid ussid. Loo lõpp jäi minu joaks veidi ebaselgeks.

“Ohvrid” Jaan Oks

Taludest olid läinud kaduma mehed ja arvati, et need mehed olid vanamoori tütre juures. See oli väga lühike jutt ja mingit suuremat mõtet seal peidus ei olnud.

“Surm” Richard Roht

Lugu jutustas mehest, kes suri ära, kui läks metsa jalutama. Ta oli väga nõrk ja ta jõud oli kohe kohe raugemas. Seal metsas oli keegi, kes tuli ja võttis mehelt elu. See keegi oli surm.

“Kuristik rukkis”

Seekord pidime  läbi lugema J. D. Salinger “Kuristik rukkis”.

Selles raamatus jutustab 16-aastane Holden mina-vormis enne jõule juhtunud südmustest. Poiss visati välja Pencey erakoolist, sest kukkus eksamitel läbi. Ta ei tahtnud koolis jõuluvaheaja alguseni olla ja lahkus sealt, minnes hotelli. Ta veetis aega erinevate tegevustega enne koju minekut, sest kartis, et kodus ootaks teda suur peapesu seoses koolist väljaviskamisega. Ta kohtus oma sõbranna Sallyga, käis baarides, tõmbas traati vanadele sõpradele ja mõtiskles oma elu üle. Holdenil oli alati midagi kellegi või millegi kohta öelda. Põhiliselt arvas ta kõigest negatiivselt: küll oli kool nõme, küll ei meeldinud kellegi käitumine jne. Ta oli mässaja. Kuid perekond oli tema jaoks tähtsal kohal ning ülekõige elus armastas ta oma õde, kes oli vaid 10ne aastane, aga väga nutikas. Oma nutikusega suutis õde ka Holdenit mõjutada ja  tegude tagajärgedele mõtlema panna.

Holdenil olid ka huvitavad ideed, mida teha tulevikus. Ta tahtis kaitsta välismaailma eest muretult mängivaid lapsi kuristikku kukkumast, neid kinni püüdes. Ta pidas seda tööks, mida talle kogu aeg meeldiks teha. Veel tahtis ta minna metsa, mängida kurt-tumma, leida kurt-tumm naine ja saada lapsed. Ta tahtis eemalduda rumalatest ja võltsidest inimestest ja nende tüütavatest küsimustest.

Selle raamatu lugemine osutus oodatust kergemaks. Ma kartsin, et see on väga raske raamat, sest on kirjutatud päris tükk aega tagasi. Minu arvates oli raamat siiski täiesti normaalne, lihtsalt see ei kutsunud mind edasi lugema. Holden kritiseeris liialt palju, aga see on ainult minu arvamus. Tema probleemid ja tõstatud küsimused ei haaku lihtsalt minu mõtte- ja eluviisiga. Siiski sain sellest raamatust endale ettekujutuse tollest ajast ja  paigust, kus Holden liikus. Näiteks seal oli tavaline, et noored lapsed suitsetavad ja võin nüüd endale ette kujutada Tsentraalparki, teatri- ja kinosabasid.

Kokkuvõttes oli siiski suhteliselt huvitav lugeda kirjaniku mõttekäike tolle aja noortest, nende tõeskpidamistest ja raamatus välja toodud probleemidest.

“Labürindijooksja” ja “Hetk enne homset”

Mina jõudsin sel suvel oma treeninglaagrites läbi lugeda kaks raamatut. Nendeks olid James Dashner “Labürindijooksja” ja Kaja Sepp “Hetk enne homset”. Need on minu arvates täiesti erinevad raamatud, aga mulle meeldisid mõlemad. “Labürindijooksja” on rohkem selline ulmepõnevik. “Hetk enne homset” on aga väga realistlik raamat.

Raamat “Labürindijooksja” rääkis sellest, kuidas Maad on vallutamas mingisugune viirus, mis muudab inimesed zombide sarnasteks. Hulga noorte poiste peal viiakse raamatus läbi üks vägagi raske katse selleks, et teada saada, kas nad on võimelised sellele viirusele vastu hakkama. Kõik poisid viiakse liftiga võõrasse paika ja eelnevast elust ainsana mäletavad nad oma  nime. Neid ümbritsevad müürid, mis õhtuti sulguvad ja kaitsevad öösiti ringi liikuvate koletiste eest. Koletisi nimetavad nad painajateks. Poisid on jaotanud omavahel ära igapäevased tööd, mis neid elus hoiavad. Kõige tähtsam töö on jooksjatel. Nemad peavad leidma müüride taga olevast labürindist tee väljapääsuks ja pääsemiseks. Iga nädal tuuakse neile liftiga vajalikke tarbeid. Kõik kulgeb plaanipäraselt kuni mingil hetkel hakkasid nende suletud maailmas toimuma muudatused: liftiga saabus  tüdruk, kadus ära valgus, müürid, mis neid öösiti kaitsesid, ei sulgunud enam jms. Poisid mõistsid, et lahendus pääsemiseks tuli leida võimalikult kiiresti. Nad suutsid murda labürindi koodi ja leida väljapääsutee. Tee läbimine oli seotud riskiga, sest  kõikjal võisid liikuda ringi painajad, kes neid tahtsid hävitada.  Paljud poisid ei pääsenudki.

See raamat nii lõppeski, et paljud küsimused jäid otsese vastusteta. Sellele raamatule on kirjank kirjutanud  veel mitu osa, kuid eesti keelde ei ole veel neid tõlgitud ega meil avaldatud.

Mulle meeldis see raamat väga, sest seda oli põnev lugeda. Ma oleks tahtnud terve raamatu ühe päevaga läbi lugeda, aga kahjuks pidin ma vahepeal ka trenni tegema. Ma soovitan kindlasti seda raamatut ka teistele. Mu sõbrad, kes on ka selle raamatu läbi lugenud, kiidavad seda taevani.

Raamat “Hetk enne homset” jutustab loo tüdruku Erle elust, kes raamatu jooksul peab mõistma, kuidas elada nii, et kasvada oma kodustega ühtseks pereks. Ta ise pidi selgusele jõudma oma tunnetes ja suutma teha õigeid valikuid ja otsuseid -  keda ta armastab, keda saab ta usaldada ja kuidas oleks õige lahendada tekkinud probleeme ja konflikte.

Raamatu tekst oli väga kergelt mõistetav ja seda oli väga hea ja lihtne lugeda. Soovitan ka seda raamatud teistele.

"Skellig"

Seekord lugesin läbi muinasjutulise raamatu “Skellig”, mille autoriks on David Almonds. Raamat rääkis loo väikesest koolipoisist nimega Michael, kes kolis uude, kuid väga korrast ära majja,  mille tagaaias oli räämas kuur.  Poiss läks kohe aeda, et õues ringi vaadata. Uudishimust läks ta ka uurima  vana kuuri sisemust ja nägi hämaruses  mingit inimese sarnast kogu, kes oli nii kahvatu, kõhn ja hooldamatu, et poiss teda esmapilgul surnuks pidas. Michael valgustas kogu taskulambiga ning nägi, et see oli mees , kes vaatas teda pärani silmadega ning peletas poisi ära oma ebasõbraliku ilmega. Kuna isa poissi hüüdis ja otsis, jooksis ta kuurist välja. Ta ei rääkinud kuuris nähtust isale ja püüdis ka ise seda meest unustada. Öösel aga ärkas ta korduvalt ning nägi  silme ees salapärast võõrast. Järgmisel päeval pärast kooli, nagu iseenesest, seadis ta sammud jälle kuuri poole. Nii algas tema tutvus kummalise võõraga.

Samal ajal kohtus ja tutvus Michael oma uue kodu naabruses elava tüdruku Minaga. Nad said Minaga headeks sõpradeks ja Michael veetis tihti aega Minaga koos olles.

Poisil oli ka väike õde, kelle süda oli raskelt haige ja kes pidi tihitilugu haiglas olema ning elu ja surma vahel võitlema.

Michael pühendas Mina oma saladusse kuuris elavast võõrast. Mina tahtis väga selle imeliku olevusega tuttavaks saada. Ta küll pelgas meest algul, kuid tahtis ka väga võõrast aidata. Lapsed said teada, et salapärase olevuse nimi oli Skellig ja teda vaevas artriit.. Mina ja Michael otsustasid viia Skelligi sealt jubedast ja niiskest ning peaaegu kokku kukkuvast kuurist ühte vanasse majja, mis kuulus Minale perele. Skellig paranes uues elukohas nii ruttu, et mõne päeava möödudes kõndis ta juba mööda tuba ringi. Kummaline oli ka see, et Skelligil olid tema räbala kuue all peidus imelised tiivad. Skellig oli ka see, kes päästis poisi väikse õe surmasuust.

Minu arvates oli see väga armas lugu. See oli rohkem selline väikestele lastele mõeldud raamat, kuid pakkus oma kummalise atmosfääriga ka minus huvi.  Mõnikord on mõnus lugeda sellist kerget lasteraamatut. Minu arvates on autor sellesse jutukesse osavalt põiminud nii müstikat kui ka reaalset elu, mis tegigi selle raamatu põnevamaks ja tekitas kõhedust.