laupäev, 30. mai 2015

"Trifiidide päev"

Sellel korral sai terve klass valida lugemiseks ükskõik millise endale meelepärase ulmeraamatu, aga seda tingimusel, et sinu raamatut loeb veel paar inimest. Eesmärk endaga ühe ja sama raamatu lugejaid otsida oli see, et me saaksime hiljem kolmestes gruppides valitud raamatu üle arutleda. Minuga ühes grupis raamatu üle arutlemas olid Nora ja Mariett. Meie valisime endale lugemiseks John Wyndham’i raamatu “Trifiidide päev”. Lühidalt: raamat rääkis koletuslikest taimedest, kes imekombel maale olid sattunud ning olid koos meteoriidisajuga inimkonnale suureks ohuks. Nüüd kirjutan, mis järeldusteni meie oma rühmas jõudsime.


Selles raamatus tuli hästi välja kirjaniku enda teaduslik oletus, mis võib kunagi tulevikus tema arvates juhtuda. Täpsemalt tõi ta välja selle, et kõik kosmosesse saadetud satelliidid ja tuumarelvad võivad meid meie kaitsmise asemel hoopis ohtu seada. Just need satelliidid ja tuumarelvad tekitasid raamatus nö meteoriidisaju, mida paljud inimesed kohe õhinal vaatama jooksid. Kõik need inimesed jäid ilma oma nägemistajust, mis on üks hullemaid asju, mis võib inimkonda tabada. Nägemine on inimesele tavaelus nii iseenesest mõistetav ja kui nad nüüd sellest ilma jäid, jooksid kõik ringi nagu peata kanad. Paljud neist ei suutnud pimedaks jäämisega vaimselt toime tulla ja otsustasid koheselt enesetapu kasuks. Teised jällegi üritasid toime tulla, kuid astusid oma senistest eetikavormidest üle, nt: murdsid sisse poodidesse, mõni tappis julmalt teisi jne. Raamatus käituti tundmatute taimedega, kelleks olid trifiidid, oskamatult. Inimesi ei huvitanud tagajärjed, huvitas vaid see, kuidas saada taime tooraine eest võimalikult palju raha. Trifiidide ära kasutamine omakasuks tõi välja inimeste erinevad pahed.

Raamat ise oli teaduslik fantastika ehk sci-fi, sest väga hästi oli arusaadav, et kirjanik hoiatas meid teadusarengu ohtude eest (meteoriidisadu, pimedaks jäämine). Võime öelda ka seda, et raamat oli utoopia vastandanina antiutoopiline, sest raamatus kirjeldati võimalikku tulevikukatastroofi. Raamatust võis ka seda järeldada, et neile, kes ei jäänud pimedaks, anti uus võimalus kõike jälle otsast alata. See tähendab, et luua mingisugune uus ühiskonna korraldus, kus väga palju varasemast polnud enam alles. Tõdeda tuli ka seda, et trifiididel oli 5x parem võimalus ellu jääda, kui inimestel. Trifiidid oskasid tegutseda ilma nägemiseta, aga inimsed mitte ja see just saigi otsustavaks, kui inimene sattus trifiidi teele, ta tapeti.
Lisaks leidsime me oma grupiga, et raamatu lõpp ei pakkunud meile seda, mida me sellest ootasime. Meie lootsime, et raamatu lõpus võtab kõik uue pöörde, aga kahjuks pidime me pettuma. Raamatu lõpus möödusid aastad väga kiirelt ja mingit uut sündmust väga ei juhtunudki. Meie arvates oleks võinud välja tulla, et kõik, mis inimestega toimus, oli teadlaste poolt kavandatud katse, et näha, kuidas inimesed käituvad, kui paljudel puudub nägemine ja maad tahavad vallutada trifiidid. Me arutlesime ka raamatu pealkirja üle, sest see ei sobinud meie arvates raamatu sisuga kokku. Raamatu pealkiri oleks võinud olla seotud meteoriitidesaju ja pimedaks jäämisega, sest just see tõigi inimkonnale suure hävingu kaela.


Minu arvates oli see siiski väga huvitav raamat ja soovitan soojalt seda ka teistele lugeda. Mulle meeldis, et see raamat suutis panna mu mõtlema faktile, et mis teeksin mina, kui midagi taolist juhtutuks. Aga mida teeksid sina?