Teine kirjandusklubi

Kirjandusklubi toimus 6. detsembril peale söögivahetundi 12.35-13.15. See oli sel õppeaastal juba teine sellelaadne üritus ning toimus jällegi meie kooli kohvikus, kus saime teed juua ja piparkooke süüa. Minuga ühes rühmas olid Kata ja Lisann. Raamat, mida meie rühm luges, oli  kirjanik Aidi Vallik’u kirjutatud romaan “Kuidas elad Ann?”

Kõige suuremaks võtmeteemaks oli Anni põgenemine Reena vanaisa suvilasse, et oma kodustest probleemidest eemale saada.

Võtmestseenideks olid kodust põgenemise põhjus ja “koju” saabumise room ja muredest vabanemine:

• ·      “Siis langes mu pilk pooliti kastide all vedelevale kaustiku virnale. Ema käekirjaga oli midagi kõige ülemise peale kirjutatud. Kummardusin vaatama. KÄRTSU OMA. VÕÕRAS, ÄRA PUTU! Häh. Kärtsuks hüüavad ema mõned ta vanad sõbrad, see oli ta noorepõlve hüüdnimi. Tegelikult oli ta Kärt. Sikutasin kaustiku välja.” - nii leidis Ann oma ema päeviku ja siit sai alguse sündmuste jada.  
• ·      “Hakkasin nutma kohe, kui teda nägin. Aga juba ma olingi tal peadpidi hõlma all, ta sasis mu juukseid kuklas täpipealt nii, nagu olin kujutlenud, viskas suitsu üle mu pea minema ja kaisutas mind- nii kõvasti, et pidime mõlemad ümber kukkuma. Ta andis mulle juustesse ja otsaette vähemalt tuhat musi, ja kui ma talle näkku söandasin vaadata, nägin, et ka tema silmad olid märjad.”- selline lahendus raamatus tegi mu nii rõõmasaks, et poetasin mõne pisaragi. Selles stseenis kohtus Ann jälle oma emaga.

Võtmekarakteriteks olid: Ann, Reena, Kätlin, Rita, Anti, Timo, ema Kärt, Villem ja teised, kes mõnelgi määral Anni elu segi pöörasid.

Küsimused, mis minul raamatut lugedes tekkisid:

• ·      Miks Ann võttis seda nii tõsiselt, kui sai teada, et ta ema varjas tema eest oma joomaelu?  
• ·      Miks tundis Ann ennast nii petetuna?
• ·      Miks Ann ei usaldanud oma vanemaid ega rääkinud nendega?
• ·      Kas kõike tasub ikka elus proovida?

Kui püüda võtta seda raamatut kokku ühe lausega, siis ma seda vist ei suudakski, aga kirjutasin nii: “ See raamat rääkis Anni muredest, mis teda piinasid ja tema proovist üksi hakkama saada, mis ilmselt ei olnud kõige targem otsus, kuid ta lihtsalt ei osanud teisiti.”