Raamatu peategelaseks on kirjanik Marcel Pagnol ise ja lugu räägib põhiliselt tema ühe suve sündmustest lapsepõlves. Minu jaoks kõige põnevamaks juhtumiks poisi suvistest tegemistest oli tema salajane jahilkäik, mis oleks võinud lõppeda suure õnnetusega. Tegelikult ei tahtnud keegi perest, et ta jahile kaasa läheks, sest ta oli veel liiga väike. Poisi tahtmine oli aga nii suur, et ta otsustas ikkagi salaja meestega kaasa minna. Ta hiilis nendele järele ja hoidis vahemaad, et teda ei märgataks. Suureks õnnetuseks suutis ta teised silmist kaotada ning eksis ära. Ta kartis kohutavalt, ta jalad olid metsas jooksmisest katki kriibitud ja minu jaoks oli poisi hirm ja olukord nii õudne, kuid samas ka kaasahaarav. Õnneks lõppes juhtum õnnelikult, sest ta leidis oma isa ja onu üles tänu mahalastud kaljupüüdele. Mina ise ei oleks nii hästi sellest äpardusest välja tulnud ja mulle avaldaski muljet tema kokkuvõtmise jõud ja julgus selles küllaltki lootusetus olukorras. Minu jaoks oli põnev see, et raamatu tegevus ei olnud pärit meie ajast, vaid varasemast. Lisaks sain teada, mida tol ajal inimesed tundsid, millistes tingimustes elasid, milliseid vahendeid kasutasid, et elus hakkama saada. Mulle meeldis veel raamatu ülesehitus ja väljendusviis, kuidas väikese poisi mõtted olid kirja pandud.
Tahan kindlasti teada ja lugeda, mis juhtub selle kirjaniku järgmistes raamatutes, kuigi ma alguses ei saanud vedama ja lõpus ei saanud pidama.
Soovitan raamatut siiralt neile, kes tahavad teada, kuidas vanasti elati ja eriti veel sellepärast, et see rääkis kirjaniku enda elust ja mõtetest.
Tahaksin ise kirjanikule esitada küsimusi, et kuidas ta nii julge oli ja kas nüüd tagasi vaadates nendele sündmustele ta otsustaks ikka samuti käituda või teeks hoopis teisi valikuid.
Need on minu mõtted ja mõtisklused sellest raamatust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar