“Labürindijooksja” ja “Hetk enne homset”

Mina jõudsin sel suvel oma treeninglaagrites läbi lugeda kaks raamatut. Nendeks olid James Dashner “Labürindijooksja” ja Kaja Sepp “Hetk enne homset”. Need on minu arvates täiesti erinevad raamatud, aga mulle meeldisid mõlemad. “Labürindijooksja” on rohkem selline ulmepõnevik. “Hetk enne homset” on aga väga realistlik raamat.

Raamat “Labürindijooksja” rääkis sellest, kuidas Maad on vallutamas mingisugune viirus, mis muudab inimesed zombide sarnasteks. Hulga noorte poiste peal viiakse raamatus läbi üks vägagi raske katse selleks, et teada saada, kas nad on võimelised sellele viirusele vastu hakkama. Kõik poisid viiakse liftiga võõrasse paika ja eelnevast elust ainsana mäletavad nad oma  nime. Neid ümbritsevad müürid, mis õhtuti sulguvad ja kaitsevad öösiti ringi liikuvate koletiste eest. Koletisi nimetavad nad painajateks. Poisid on jaotanud omavahel ära igapäevased tööd, mis neid elus hoiavad. Kõige tähtsam töö on jooksjatel. Nemad peavad leidma müüride taga olevast labürindist tee väljapääsuks ja pääsemiseks. Iga nädal tuuakse neile liftiga vajalikke tarbeid. Kõik kulgeb plaanipäraselt kuni mingil hetkel hakkasid nende suletud maailmas toimuma muudatused: liftiga saabus  tüdruk, kadus ära valgus, müürid, mis neid öösiti kaitsesid, ei sulgunud enam jms. Poisid mõistsid, et lahendus pääsemiseks tuli leida võimalikult kiiresti. Nad suutsid murda labürindi koodi ja leida väljapääsutee. Tee läbimine oli seotud riskiga, sest  kõikjal võisid liikuda ringi painajad, kes neid tahtsid hävitada.  Paljud poisid ei pääsenudki.

See raamat nii lõppeski, et paljud küsimused jäid otsese vastusteta. Sellele raamatule on kirjank kirjutanud  veel mitu osa, kuid eesti keelde ei ole veel neid tõlgitud ega meil avaldatud.

Mulle meeldis see raamat väga, sest seda oli põnev lugeda. Ma oleks tahtnud terve raamatu ühe päevaga läbi lugeda, aga kahjuks pidin ma vahepeal ka trenni tegema. Ma soovitan kindlasti seda raamatut ka teistele. Mu sõbrad, kes on ka selle raamatu läbi lugenud, kiidavad seda taevani.

Raamat “Hetk enne homset” jutustab loo tüdruku Erle elust, kes raamatu jooksul peab mõistma, kuidas elada nii, et kasvada oma kodustega ühtseks pereks. Ta ise pidi selgusele jõudma oma tunnetes ja suutma teha õigeid valikuid ja otsuseid -  keda ta armastab, keda saab ta usaldada ja kuidas oleks õige lahendada tekkinud probleeme ja konflikte.

Raamatu tekst oli väga kergelt mõistetav ja seda oli väga hea ja lihtne lugeda. Soovitan ka seda raamatud teistele.

"Skellig"

Seekord lugesin läbi muinasjutulise raamatu “Skellig”, mille autoriks on David Almonds. Raamat rääkis loo väikesest koolipoisist nimega Michael, kes kolis uude, kuid väga korrast ära majja,  mille tagaaias oli räämas kuur.  Poiss läks kohe aeda, et õues ringi vaadata. Uudishimust läks ta ka uurima  vana kuuri sisemust ja nägi hämaruses  mingit inimese sarnast kogu, kes oli nii kahvatu, kõhn ja hooldamatu, et poiss teda esmapilgul surnuks pidas. Michael valgustas kogu taskulambiga ning nägi, et see oli mees , kes vaatas teda pärani silmadega ning peletas poisi ära oma ebasõbraliku ilmega. Kuna isa poissi hüüdis ja otsis, jooksis ta kuurist välja. Ta ei rääkinud kuuris nähtust isale ja püüdis ka ise seda meest unustada. Öösel aga ärkas ta korduvalt ning nägi  silme ees salapärast võõrast. Järgmisel päeval pärast kooli, nagu iseenesest, seadis ta sammud jälle kuuri poole. Nii algas tema tutvus kummalise võõraga.

Samal ajal kohtus ja tutvus Michael oma uue kodu naabruses elava tüdruku Minaga. Nad said Minaga headeks sõpradeks ja Michael veetis tihti aega Minaga koos olles.

Poisil oli ka väike õde, kelle süda oli raskelt haige ja kes pidi tihitilugu haiglas olema ning elu ja surma vahel võitlema.

Michael pühendas Mina oma saladusse kuuris elavast võõrast. Mina tahtis väga selle imeliku olevusega tuttavaks saada. Ta küll pelgas meest algul, kuid tahtis ka väga võõrast aidata. Lapsed said teada, et salapärase olevuse nimi oli Skellig ja teda vaevas artriit.. Mina ja Michael otsustasid viia Skelligi sealt jubedast ja niiskest ning peaaegu kokku kukkuvast kuurist ühte vanasse majja, mis kuulus Minale perele. Skellig paranes uues elukohas nii ruttu, et mõne päeava möödudes kõndis ta juba mööda tuba ringi. Kummaline oli ka see, et Skelligil olid tema räbala kuue all peidus imelised tiivad. Skellig oli ka see, kes päästis poisi väikse õe surmasuust.

Minu arvates oli see väga armas lugu. See oli rohkem selline väikestele lastele mõeldud raamat, kuid pakkus oma kummalise atmosfääriga ka minus huvi.  Mõnikord on mõnus lugeda sellist kerget lasteraamatut. Minu arvates on autor sellesse jutukesse osavalt põiminud nii müstikat kui ka reaalset elu, mis tegigi selle raamatu põnevamaks ja tekitas kõhedust.

"Mina, vandersell. Lõuna-Ameerikas."

Sel korral oli meil vaja läbi lugeda reisipäevik. Mina valisin Liis Kängsepa raamatu “Mina, vandersell. Lõuna-Ameerika päevik.”

Mulle isiklikult meeldis väga seda reisipäevikut lugeda. Enne lugema hakkamist ei osanud ma arvatagi, et mulle võivad reisipäevikud meeldida. No need tundusid ausalt öeldes üsna igavad.

Liis suutis aga päeviku lugemise mõnusaks teha.

Nagu raamatu pealkiri ütleb, räägib see raamat Liisi reisist Lõuna-Ameerikas. Ta läbis seljakotirändurina Brasiilia, Boliivia, Argentina ja Tśiili. Liis läks rändama, kuna Eesti sombused ilmad ja masendavad inimesed ei pakkunud talle enam huvi. Ta kahe teadis, et peab ära lendama. Ta oli varemgi seljakott seljas Lõuna-Ameerikas käinud ja igatsus tagasi minna oli suur. Eelmiselt reisilt tuli ta tagasi 2008. aasta mais ja uuele reisile läks juba sama aasta novembris.

·      Brasiilia

 Esimene sihtkoht oli Brasiilias Rio de Janeiros, kus ta nautis kaunist randa ja külastas sambarongi. Sain teada, et on olemas kahte sorti sambat: turistide samba ja kohalike samba. Turistide samba on karnevalid jms – paljad naised tagumikke hööritamas. Kohalik samba on intiimsem ja lihtsam. Rio de Janeiros käivad inimesed rannas minibikiinidega ja neid  ei huvitanud kas nad on liiga paksud või ei. Rannas käimine cariocadele (kohalikele) on nagu omaette kunstivorm. Liis käis veel surfamas Brasiilia rannikul olevas linnas Itacares. Jõulud võttis ta vastu Rios, koos eestlastega, kellega kohtus oma eelmisel reisil. Aastavahetuse võttis ta vastu Sao Paulos, koos oma kursavenna Erikuga.

·      Boliivia

Järgmisena suundus Liis Boliiviasse. Ta läks oma vanade sõprade pulma, mis oli üpriski ebatavaline Boliivia pulm oma väikesearvulise külaliskonna poolest ja ka tavapäraseid kombeid ei järgitud. Boliivias külastas ta veel Uyuni soolavälju ja San Pedro vanglat.

·      Argentina

Järgmine sihtkoht oli Argentina, kus ta läks tutvuma Jujuyd’ga ja selle läheduses olevate indiaaniasulatega. Ta käis Cafayate läheduses olevaid eri värvi kivimeid vaatamas. Ta tahtis veel vaatama minna kuidas valmistatakse veini, aga üritus oleks läinud liiga kalliks maksma ja ta loobus sellest ideest.

·      Tśiili

Tśiilis käis Liis erinevates kuurortlinnades. Ta käis veel La Serena observatooriumis tähti vaatamas.

·      Argentina

Ta läks tagasi Argentinasse, et kohtuda Paul Oberschneideriga, kellel on suur lehmakasvandus. Ta intervjueeris ükskord Pauli Eestis, kus siis mees kutsus Liisi Argentinasse külla, kui too peaks seal lähedal olema. Liis kohtus veel oma vana sõbraga Bueno Aireses.

·      Brasiilia

Rändaja läks tagasi Brasiiliasse, et leida endale püsiv töökoht ja elupaik, kuna ta oli juba väsinud reisimisest. Ta sai öömaja oma heade sõprade juures ja jäigi sinna pikemaks ajaks.

Ma tõsiselt soovitan seda raamatut lugeda. Mulle meeldis see, kuidas Liis suutis faktidest kubiseva raaamatu lugemise teha lihtsaks ja huvitavaks. Raamat oli üles ehitatud lugeja jaoks loogiliselt ja arusaadavalt.

Kolmas kirjandusklubi

Klubiüritus toimus jälle kooli kohvikus 13.45. Saime teed juua, küpsist ja kommi süüa ning oma loetud raamatu üle arutleda või mõtiskleda.

Olin ühes lauas Mai, Lisanni, Oresti ja Karliga. Nende loetud raamatuks oli “Süü on tähtedel”. Sattusin nende lauda ainasana oma raamatuga, sest teised olid juba oma grupid kokku saanud ja jäin nagu üle. Ega see hull ei olnud, sain ise omaette veel mõelda, millest olin lugenud.

Ramatu autor: Kate Thompson

Raamat: “Ööloom”

Võtmeteemad:

• ·      Üheks võtmeteemaks oli Bobby ema otsus lastega Dublinist ära kolida maamajja väikeses külas ja naabrite mõju Bobbyle, nagu ma ka eelmises posituses kirjutasin.
• ·      Veel üheks tähtsaks võtmeteemaks kujunes see, et mis majja nad kolisid. See teema oli minu jaoks iseäranis põnev ja ka selle mainisin ma eelmises postituses ära.

Võtmestseenid:

• ·      Iga kord, kui ta suu lahti tegi, et minuga rääkida, ütlesin: “Ma ei jää sinna. Sa ei saa mind sundida.” –-- Selle lause leidsin esimeselt leheküljelt. See lause ongi see, millest algas poisi eitamine ja tegeliku tõe tunnistamise eiramine. Tahtmine elu jätkta nii nagu ta oli harjunud ja nii nagu ta ainult oskaski, siis aga pettumine kambas, töö tegemine ja selle tulemusest rõõmutundmine.
• ·      “Aga selle maja ehitamisest saadik pole iial jäetud haldjaid piimata. Maja pidavat asuma kahe kantsi vahel haldjarajal,”  - ta osutas aknast välja teisele poole teed- “ üks neist on seal ja teine jääb meie maale.” --- Sellest lausest sai sissejuhatus teise võtmeteemasse. Alguses tegi see perele muidugi nalja, aga pärast “nuttu”, kui hakkasid lahtu hargnema tegelikult toimunud sündmused minevikus, mis ulatusid tänapäevagi.

Võtmekarakterid: Bobby, Bobby vend ja ema, poisid kambast ja naabrid Dooleyd

Võtmesümbolid:

• ·      Kambavaim?
• ·      Töö võla maksmiseks
• ·      Haldjad

Küsimused või teemad, mis tekitasid arutelu:

• ·      Miks haldjad seal majas käisid?
• ·      Miks eelmine üürnik ära tapeti?
• ·      Kes tegelikult oli see salapärane laps, kes seal majas kunagi elas?
• ·      Kas ikka laps tapeti, sest laipa ju ei leitud?
• ·      Miks üldse seal sellised kummalised ajad toimusid?

Kirjanudsklubi kokkuvõte: Sain uuesti läbi mõelda, mis raamatus toimus. Kokkuvõttes meeldis see raamat mulle väga. 

"Ööloom"

Nüüd juba möödunud vaheajal ehk talvevaheajal tuli meil läbi lugeda Kate Thompsoni raamat “Ööloom”. 

Seda raamatut on väga raske lühidalt kirjeldada. Miks? Võibolla sellepärast,  et kirjanik oli püüdnud raamatus põimida mitut erinevat teemat  ja see muutis sündmused mulle vahepeal segaseks. Kui rääkisin klassikaaslastele oma arvamusest, olid ka nemad minuga ühel nõul. Tegelikult meeldis mulle selle raamatu mõte, aga kirjanik ei suutnud seda hästi edasi anda või lihtsalt püüdis seda teha liiga lühidalt.

Raamatu peategelase hüüdnimeks oli Bobby, kes oli 14ne aastane. Ta elas koos oma väikese venna ja emaga.

Jutu üheks põhiteemaks oli Bobby ema otsus lastega Dublinist ära kolida maamajja väikes külas ning kolimise  ja naabrite mõju Bobbile. Ema lootis, et kolmine maakohta lahutab Bobby kambast, mille liige oli poiss olnud juba 11ne aastaselt. Kambas tegeleti ainult varastamise, joomise, suitsetamise ja narkootikumide tarvitamisega. Bobby ema ei osanud teisiti oma poega aidata, ta ei saanud oma elugagi hakkama, kuid siiski maale kolimine oli suureks kasuks. Muidugi oli poiss selle elukohamuudatuse vastu, aga mis tal üle jäi. Bobby proovis mitmeid kordi oma uuest kodust ära põgeneda, et jälle oma kambaga koos olla ja harjumuspäraselt aega veeta. Esimesel korral lahkus ta külast varastatud autoga,  suutis kampa meelitada  kõige jõhkrama  poisi ning selle jõhkardi teo tõttu jäid nad politseile vahele. Tegu oli julm: meelega teisele autole otsa sõitmine ja siis veel tolle autojuhi peaaegu surnuks peksmine. Selline kätumine oma kambaliikme poolt oli isegi Bobbile liiast. Politseiküsitluste käigus rääkis Bobby ära liiga palju infot oma kambaliikmete ja nende tegemiste koha. Ta visati kambast välja ja tema asemele võeti uus 11ne aastane poisike. Bobby oli neid reetnud, liiga palju politseile silma jäänud ja nad ei saanud teda enam kuritegude tegemisel kasutada ning neid ei huvitanudki tegelikult Bobby, neil oli vaja olnud teda vaid mustatöö tegijaks.

Seega tegelikult kujunes Bobby autovargus tema jaoks positiivseks sündmuseks, kuigi ta sellest siis veel aru ei saanud:

•    toimus pääsemine kambast

•    töötamine hakkas talle meeldima - autoraha tagasi teenimiseks pidi ta naabertalus maatöid tegema, lisaks aitas auto parandamisel perepoega. Tuli välja, et talle meeldiski enda kätega midagi ära teha, kõige rohkem autot parandada.

Veel üheks tähtsaks teemaks-küsimuseks kujunes see, et mis majja nad kolisid? Raamatu lugemisel sain teada, et selles majas elas perekond, kes olevat tapnud oma tütre. Arvati ka seda, et perekonna õige tütar vahetati ära haldjaga. Tegelikult ongi Iirimaal usk haldjarahvasse olnud tugev, pärit väga ammustest aegadest ja püsinud tänapäevani. Minagi oleksin tahtnud rohkem teada saada kõigest ebaloomulikust, mis majas toimus. Miks haldjad seal majas käisid? Miks eelmine üürnik ära tapeti? Kes tegelikult oli see salapärane laps, kes seal majas kunagi elas? Kas ikka laps tapeti, sest laipa ju ei leitud? Miks üldse seal sellised kummalised asjad toimusid?

Ma soovitan väga seda raamatut lugeda, sest selles raamatus on hästi välja toodud, kuidas kuritegelikust maailmast võitjana välja tulla ja veel palju huvitavat.