"Kärbeste Jumal"

Lugesime sellel korral läbi William Goldingu raamatu “Kärbeste Jumal”.

Kui ma asualt ütlen, et istunud see raamat mulle väga. Selle lugemine kohe kuidagi venis ja venis. Nüüd lähemalt sisust. Raamatus oli poistest minu jaoks kõige sümpaatsem Ralph. Ta polnud liialt auahne, aga kui ta tahtis enda sõna maksma panna, tegi ta ka seda. Tema järjekindlus tuld teha oli vägagi õigustatud, sest see oli ainuke märku andmise viis, mis võis kõik poisid sealt saarelt päästa. Kõige vähem meeldivad mulle sellised inimesed nagu Jack, kes teevad võimu saamiseks kõike, mis hing ihaldab. Ta ei järginud reegleid, tegi endale lihtsalt auauhnusest uue kamba ja varastas Põssa prillid, mis polnud üldse õigustatud tegu. Minu arvates käituti poisiga, kelle hüüdnimeks sai Põssa, väga ebaausalt. Juba raamatu alguses oli ta seatud märklaua keskossa kui narrimise objekt. Ta oli tegelikkuses väga tark poiss, lihtsalt selles vanuses poisid pidasid tema prisket välja nägemist olulisemaks kui tema tarkust. Simonist ei saanud mina näiteks üldse aru, üks hetk ta oli seal ja teisel hetkel teda jälle polnud. Tal tundus olevat pea kogu aeg laiali otsas.

Ma saan küll aru, et kirjank üritas selle looga anda edasi allegooriat, aga ma ei saa midagi  teha, et see ei haakunud kuidagi minuga. Minu jaoks oli see kärbeste jumal lihtalt roiskunud sea pea, mille ümber tiirlesid verejanulised kärbsed. Ma ei suutnud või ei tahtnud kuidagi leida sellele mingit suuremat tähendust.

Lisaks sellele oli neil veel koosolekute pidamiseks karp. See kes karpi käes hoidis, sai rääkida. Ma arvan, et see üldiselt oli väga arukas otsus luua korda koosolekutel, kuid minu arust muutus karbi olemasolu kuidagi liialt domineerivaks.

Minu jaoks oli raamatus väga julm Simoni surm. See tegi mulle endale sisemiselt haiget, et kuidas said Jacki kamba poisid, kes olid tegelikult kõige rohkem tema surma eest vastutavad, sellest mitte välja teha. Kas nende poiste hinge oli juba üksindus ja metsas elamine välja söönud? Lisaks sellele veel vägägi kurvalt lahkunud Pössa surm, mis jättis Ralphi üksinda terve karja hullude vastu. Minu meelest ka Ralphi tapmise soov Jacki poolt oli täiesti haiglane. Kui 13-aastane poiss soovib teise surma, saab see tähendada ainult seda, et tal on mingi vaimne puue. See, kuidas Jack poisid enda kampa sai, on väga elav näide ka tänapäeva ühiskonnast, kus hetkel suurema eelisega ja populaarsema inimese poole hoitakse. Tegelikult päästis neid ju suits, mis oli ennekõike Ralphi idee. Aga ka see on arulage, et ükski poiss ei arvanud, et Ralphi tapmine on viga. Kõik tegid nii nagu Jack käskis.

Minule ei meeldinud see, et kirjanik tahtis nendest poistest tuua välja nii palju halba. Tegelikkuses ju pole inimesed halvad. No muidugi kipub elus halb halba tekitama, seega ei ole vaja seda ju niimoodi kuntslikult lisada. Ma arvan, et kirjanik läks sellega liiale ja mulle ei meeldinud ta lähenemine teemasse nii, et inimesed oma olemuselt paistavad halvad ja rumalad ning kogu ühiskond samuti.

Neljas kirjandusklubi

Üle pika aja toimus meil kirjandusklubi, mis leidis aset kooli kohvikus kell 9.30, kus saime juua sooja teed ja mõtiskleda loetud raamatu üle. Mina vahetasin oma mõtteid Noraga S. E. Greeni raamatust "Tapjainstink".

Võtmeteemad:

• ·      Üheks võtmeteemaks oli see, et Lane üritas mõista, miks on tal selline soov kurjameid karistada. Teda piinas küsimus, et kas ta on lihtsalt hull inimene või on ta lapsepõlves mõne psüholoogilise trauma üle elanud.
• ·      Teiseks võtmeteemaks oli sarimõrvari linnas viibimine, mis mõjutas ka Lane edasist elukäikku.

Võtmestseenid:

• ·      Üheks tähtsaks stseeniks oli võib-olla tüdruku esimene kättemaks ahistajale, mis tõi esile tema tõelise palge: tahtmise ja vajaduse ise kurjategijat karistada.
• ·       Kõige tähtsamaks võtmestseeniks oli Lanel tõe teada saamine oma vanemate kohta, mis pööras pea peale tema senise elu.

Võtmekarakterid:

 Lane, Lane mõrvarist Ema, tüdruku endine poiss-sõber Zach ja ta parim sõbranna Reggie

Võtmesümbolid:

• ·      Lane perekond
• ·      Timukas e mõrvar
• ·      Maisikrõps- koer, kes tegi Lane meele alati rõõmsaks

Küsimused, mis tekitasid arutelu:

• ·      Ükskõik millise raamatu sündmuse üle me arutlesime, jõudsime me järeldusele, et õnneks Lane oli nii tugeva iseloomu ja terve mõistusega, et ta ise ei langenud kurjategija tasemele.
• ·      Miks Lane ei osanud paralleele oma koduste kätumise ja mõrvajuhtumiste vahel tõmmata? Jõudsime arusaamisele, et kuigi Lane oli tartk tüdruk, siiski ükski laps ei tule selle peale, te kõige kurja põhjustaja võika olla tema oma ema

Kokkuvõtteks sain Noraga koos meenutada huvitavaid seike raamatust, mis meile huvi pakkusid ja siis nende üle arutleda.

Lugesin vaheajal läbi kirjanik S.E.Greeni raamatu “Tapjainstinkt”.

See raamat erines varasematest minu loetud raamatutest. See oli mu esimene kriminaalromaan ning lisaks puudus raamtul pikk sissejuhatav tekstiosa. Kohe raamatu alguses sukeldusin ma teema keskmesse ja see meeldis mulle.

Raamat rääkis loo tüdrukust nimega Lane. Ta elas koos oma ema, kasuisa, poolõe ja poolvennaga. Ta oli väga tark ja andekas, kuid siiski erines oma koolikaaslastest. Lane elueesmärgiks oli ise karistada pätte, mõrvareid ja sealhulgas ka ahistajaid. Kurjameid karistades sai ta rahuldada oma kohtumõistmise kirge, mida pidi nn toitma pidevalt kedagi piinates. Eriti innustus ta linnakeses tegutseva sarimõrvari tabamisest. Tüdruku ema töötas politseis selle juhtumi kallal ning tüdruk sai ema asjade seas tuhnides teada vajalikku infot. Tüdruku üllatuseks võttis mõrvar ise temaga korduvalt ühendust, saates talle juhtnööre ning vihjeid toimunud mõrva kohta. Ühel päeval tuli aga talle sõnum, et tema väga hea sõber tapetakse, kui ta saadetud aadressile ei ilmu. Antud aadressil ootas teda aga ema ja rullus lahti kogu tõde. Lane sai teada, et  kurikuulsad sarimõrvarid olid tema vanemad ning nüüd, pärast isa surma, ema lihtsalt püüdis meelitada teda oma tegude kaasosaliseks ja abiliseks. Lane sai ka teada, et väiksena oli ta pealtnägijaks ema ja isa poolt sooritatud mõrvale, mis ilmselt jättis tema alateadvusesse jälje ning vajaduse ning tahtmise kedagi piinata. Ja nüüd sundis ema teda oma sõpra tapma ja Lanel ei jäänud valikuvõimalust, ta tappis oma mõrvarist ema.

Nagu ma juba alguses ütlesin, erines see raamat tõesti minu poolt varem loetust. Seda raamatut oli mul väga põnev lugeda ning ma lugesin läbi selle ühe õhtuga. Raamatut lugedes oli mul kogu aeg närvikõdi, et mis nüüd juhtub, mis selgub jms. Raamatus oli ka tundeid, kuid mina oleksin soovinud autori poolt veel rohkem noortepärase armastuse lisamist. Selle raamatu tekst oli väga kergesti ja loetavalt kirjutatud, mis hõlbustas lugemist. Minule meeldis see raamat, aga mulle tundub, et kõigile ei pruugi sellise sisuga raamat siiski sobida või meeldida.

Õudne Eesti

Valimik eesti õudusjutte, mille on koostanud Indrek Hargla

“Rõugutaja tütar” F.R Kreutzwald

Lugu rääkis metsalaanes elavast Rõugutajast, kes elas oma naisega ja neil oli tütar, keda püüti inimese moodi üles kasvatada, et teda mehele saaks panna. Tütre silmaga nähtavad osad oli inimese naha moodi, kuid riiete all olevat puukoor. Ükski noormees aga ei tahtunud kosida tüdrukut ja see tegi eide  kurjaks. Nõidumise abil püüdis ta väimeest saada, kuid ka see luhtus ning kättemaksuks lasi eit endise väimehe uue naise hundiks moondada. Lugu lõppes siiski hästi ja hundist sai targa nõu abil jälle naine. Pahad said karistuse ja põlesid ära koos saunaga ning head elasid eluotsani kiusamata. 

“Metsavaim” Veiko Belials

Rääkis mehest, kes poisipõlves oli avastanud metsamaailma. Metsast sai tema mängumaa, ta kasvas koos metsaga, õppis tundma kõiki metsa saladusi ja lõpuks avas mets talle ka haldjavälud. Hiljem idüll lõppes aga piiratud ja kujutlusvõimeta Valdeku käe läbi, kes pani oma rumaluse maksma, hävitas metsa ning lõpuks lasi ka mehe maha.

“Kojutulek” Liisi Ojamaa

Pisut segane jutt nõidtüdrukust, kes oli kaotanud avariis oma kaaslase ja  sündimata lapse ning kes nüüd oma sõpradega pidevalt joomas käis. Loo lõpus juhtub jälle õnnetus, kui ta on oma joomasõbra Tomi korteris.  Lambipirn lõhkes, veri, klaasikillud sadasid, lõikusid tüdruku pihkudesse, ta ei vaadanud enam ringi, vaid põgenes akna kaudu ja jooksis ja jooksis.

“Kivi” Rein Põder

Jutustas kivist, mis keha vastas olles muutus soojaks ja hakkas vere taktis kergelt võnkuma. Seda kivi läks uurima metsavaht ja ta koges kivi juures olles selle väge ja võimu. Lugu oli minu jaoks natuke liiga paigalseisev.

“Uisomäe” Mario Kivistik

Lugu rääkis  Tiinest, kel väiksena olid jalad halvatud, kuid 4ja aastasena taluõel mängides sai ussi käest hammustada ja siis hakkas kohe kõndima.  Hiljem kooliajal oli ta endassetõmbunud tüdruk, kes sai hüüdnimeks Äiatar – ussiväega tüdruk. Tüdrukule arusaamatul põhjusel armus temasse kooli kõige popim poiss Eino ja nad hakkasid nö käima. Ühel õhtul, kui Eino ei tulnud Tiinele kokkulepitud ajal järgi, sai tüdruk aru, et midagi on valesti. Eino sai sellel õhtul surma. Tiine tahtis olla üksi, tema ja Eino lemmik ajaviitmise pigas küünis ja lebada heintel, kuid õudusega nägi seal kümneid läbisegi põimunud usse.

Talle hakkas ajapikku selgeks saama tema ja nende talu seotus ussidega ja ussiväega.

Ootamatult tabas teda ema  raske haigus. Kui haige ema viimaks haiglasse surema viidi, olid ema viimased sõnad, et  Uisomäe talu tuleb kindlasi maha müüa ja Tiine peab linna elama minema. Tüdruk ei kuulanud teda ja jäi Uisomäele. Aeg möödus ning Tiinele sai selgeks, et ta ei saa lapsi, aga ometigi tahtis ta väga last, kellele kunagi talu pärandada. Ühel päeval trepil istudes, roomas tüdruku jalge vahelt sisse uss.  Nüüd neiu teadis, mida peab edasi tegema. Ta võrgutas kohaliku ärimehe, kui see tuli Tiine juurde napsuse olekuga. Mees leiti 3 päeva hiljem surnuna ja usside poolt nõelatuna. Tiine ootas last. Kaheksa kuud hiljem Tiine sünnitas. Kostaabel Kägu läks väljakutse peale Uisomäele, nägi seal ussidest kihavat voodit surnud Tiinega ja imikuga. Ta ei osanud olukorda paremini likvideerida, kui pani majale tule otsa. Mõni aeg hiljem leidis Poolaku Kaarel kalale läinud Konstaabli surnuna järve äärest ja nägi surnu suust suurt sisisevat ussi viskuvat enda poole. Kaarli peas kummitav sisin ei jäänud vait ja ta sooritas enesetapu.

Sellega sai otsa ussivägi ja Uisomäe talu lugu.

See jutt oli põnev ja mitmekihilne, st hõlmas tegelikkust, pärimust, ajalugu, uskumusi ja müstikat.

“Öö nõiapoes” Gert Helbemäe

Lugu jutustab apteekrist. Ta oli osav rohusegaja, tal oli ka olemas elueliksiir, rohi surma vastu. Ühel ööl vajas tema abi üks haige mees, kuid sel ööl käis ringi katk ja surma puudutusest ta ei pääsenud.

Reaalsuse ja väljmõeldise piir oli õhuke, mis tekitas lugemise ajal kõhedust.

“Rulett” Kristjan Sander

Lugu rääkis mehest, kes oli haige ja pidi varsti ära surema. Ühel kevadisel päeval tutvus ta tüdrkuga, kes näis teda teadvat ja kes palus tal minna mehele tundmatu aadressiga majja. Mees läkski, majas mängiti ruletti. Mänguõnn naeratas talle ning ta võitis endale 54 aastat veel elamiseks. Kodus hommikul ärgates mees teadis, et ta läheb sinna veel tagasi. Mängima.

Jutt oli minu jaoks haarav ja ilma konkreetse lõputa, mis annab võimaluse edasi fantseerida.

“Surnu pärandus” Aleksander Tassa

Selles jutus oli üks mees ära surnud ja tema jaoks taheti teha annetus. Grupp inimesi läks selle mehe majja ja seal majas hirmutasid neid ussid. Loo lõpp jäi minu joaks veidi ebaselgeks.

“Ohvrid” Jaan Oks

Taludest olid läinud kaduma mehed ja arvati, et need mehed olid vanamoori tütre juures. See oli väga lühike jutt ja mingit suuremat mõtet seal peidus ei olnud.

“Surm” Richard Roht

Lugu jutustas mehest, kes suri ära, kui läks metsa jalutama. Ta oli väga nõrk ja ta jõud oli kohe kohe raugemas. Seal metsas oli keegi, kes tuli ja võttis mehelt elu. See keegi oli surm.