“Kuristik rukkis”

Seekord pidime  läbi lugema J. D. Salinger “Kuristik rukkis”.

Selles raamatus jutustab 16-aastane Holden mina-vormis enne jõule juhtunud südmustest. Poiss visati välja Pencey erakoolist, sest kukkus eksamitel läbi. Ta ei tahtnud koolis jõuluvaheaja alguseni olla ja lahkus sealt, minnes hotelli. Ta veetis aega erinevate tegevustega enne koju minekut, sest kartis, et kodus ootaks teda suur peapesu seoses koolist väljaviskamisega. Ta kohtus oma sõbranna Sallyga, käis baarides, tõmbas traati vanadele sõpradele ja mõtiskles oma elu üle. Holdenil oli alati midagi kellegi või millegi kohta öelda. Põhiliselt arvas ta kõigest negatiivselt: küll oli kool nõme, küll ei meeldinud kellegi käitumine jne. Ta oli mässaja. Kuid perekond oli tema jaoks tähtsal kohal ning ülekõige elus armastas ta oma õde, kes oli vaid 10ne aastane, aga väga nutikas. Oma nutikusega suutis õde ka Holdenit mõjutada ja  tegude tagajärgedele mõtlema panna.

Holdenil olid ka huvitavad ideed, mida teha tulevikus. Ta tahtis kaitsta välismaailma eest muretult mängivaid lapsi kuristikku kukkumast, neid kinni püüdes. Ta pidas seda tööks, mida talle kogu aeg meeldiks teha. Veel tahtis ta minna metsa, mängida kurt-tumma, leida kurt-tumm naine ja saada lapsed. Ta tahtis eemalduda rumalatest ja võltsidest inimestest ja nende tüütavatest küsimustest.

Selle raamatu lugemine osutus oodatust kergemaks. Ma kartsin, et see on väga raske raamat, sest on kirjutatud päris tükk aega tagasi. Minu arvates oli raamat siiski täiesti normaalne, lihtsalt see ei kutsunud mind edasi lugema. Holden kritiseeris liialt palju, aga see on ainult minu arvamus. Tema probleemid ja tõstatud küsimused ei haaku lihtsalt minu mõtte- ja eluviisiga. Siiski sain sellest raamatust endale ettekujutuse tollest ajast ja  paigust, kus Holden liikus. Näiteks seal oli tavaline, et noored lapsed suitsetavad ja võin nüüd endale ette kujutada Tsentraalparki, teatri- ja kinosabasid.

Kokkuvõttes oli siiski suhteliselt huvitav lugeda kirjaniku mõttekäike tolle aja noortest, nende tõeskpidamistest ja raamatus välja toodud probleemidest.

“Labürindijooksja” ja “Hetk enne homset”

Mina jõudsin sel suvel oma treeninglaagrites läbi lugeda kaks raamatut. Nendeks olid James Dashner “Labürindijooksja” ja Kaja Sepp “Hetk enne homset”. Need on minu arvates täiesti erinevad raamatud, aga mulle meeldisid mõlemad. “Labürindijooksja” on rohkem selline ulmepõnevik. “Hetk enne homset” on aga väga realistlik raamat.

Raamat “Labürindijooksja” rääkis sellest, kuidas Maad on vallutamas mingisugune viirus, mis muudab inimesed zombide sarnasteks. Hulga noorte poiste peal viiakse raamatus läbi üks vägagi raske katse selleks, et teada saada, kas nad on võimelised sellele viirusele vastu hakkama. Kõik poisid viiakse liftiga võõrasse paika ja eelnevast elust ainsana mäletavad nad oma  nime. Neid ümbritsevad müürid, mis õhtuti sulguvad ja kaitsevad öösiti ringi liikuvate koletiste eest. Koletisi nimetavad nad painajateks. Poisid on jaotanud omavahel ära igapäevased tööd, mis neid elus hoiavad. Kõige tähtsam töö on jooksjatel. Nemad peavad leidma müüride taga olevast labürindist tee väljapääsuks ja pääsemiseks. Iga nädal tuuakse neile liftiga vajalikke tarbeid. Kõik kulgeb plaanipäraselt kuni mingil hetkel hakkasid nende suletud maailmas toimuma muudatused: liftiga saabus  tüdruk, kadus ära valgus, müürid, mis neid öösiti kaitsesid, ei sulgunud enam jms. Poisid mõistsid, et lahendus pääsemiseks tuli leida võimalikult kiiresti. Nad suutsid murda labürindi koodi ja leida väljapääsutee. Tee läbimine oli seotud riskiga, sest  kõikjal võisid liikuda ringi painajad, kes neid tahtsid hävitada.  Paljud poisid ei pääsenudki.

See raamat nii lõppeski, et paljud küsimused jäid otsese vastusteta. Sellele raamatule on kirjank kirjutanud  veel mitu osa, kuid eesti keelde ei ole veel neid tõlgitud ega meil avaldatud.

Mulle meeldis see raamat väga, sest seda oli põnev lugeda. Ma oleks tahtnud terve raamatu ühe päevaga läbi lugeda, aga kahjuks pidin ma vahepeal ka trenni tegema. Ma soovitan kindlasti seda raamatut ka teistele. Mu sõbrad, kes on ka selle raamatu läbi lugenud, kiidavad seda taevani.

Raamat “Hetk enne homset” jutustab loo tüdruku Erle elust, kes raamatu jooksul peab mõistma, kuidas elada nii, et kasvada oma kodustega ühtseks pereks. Ta ise pidi selgusele jõudma oma tunnetes ja suutma teha õigeid valikuid ja otsuseid -  keda ta armastab, keda saab ta usaldada ja kuidas oleks õige lahendada tekkinud probleeme ja konflikte.

Raamatu tekst oli väga kergelt mõistetav ja seda oli väga hea ja lihtne lugeda. Soovitan ka seda raamatud teistele.

"Skellig"

Seekord lugesin läbi muinasjutulise raamatu “Skellig”, mille autoriks on David Almonds. Raamat rääkis loo väikesest koolipoisist nimega Michael, kes kolis uude, kuid väga korrast ära majja,  mille tagaaias oli räämas kuur.  Poiss läks kohe aeda, et õues ringi vaadata. Uudishimust läks ta ka uurima  vana kuuri sisemust ja nägi hämaruses  mingit inimese sarnast kogu, kes oli nii kahvatu, kõhn ja hooldamatu, et poiss teda esmapilgul surnuks pidas. Michael valgustas kogu taskulambiga ning nägi, et see oli mees , kes vaatas teda pärani silmadega ning peletas poisi ära oma ebasõbraliku ilmega. Kuna isa poissi hüüdis ja otsis, jooksis ta kuurist välja. Ta ei rääkinud kuuris nähtust isale ja püüdis ka ise seda meest unustada. Öösel aga ärkas ta korduvalt ning nägi  silme ees salapärast võõrast. Järgmisel päeval pärast kooli, nagu iseenesest, seadis ta sammud jälle kuuri poole. Nii algas tema tutvus kummalise võõraga.

Samal ajal kohtus ja tutvus Michael oma uue kodu naabruses elava tüdruku Minaga. Nad said Minaga headeks sõpradeks ja Michael veetis tihti aega Minaga koos olles.

Poisil oli ka väike õde, kelle süda oli raskelt haige ja kes pidi tihitilugu haiglas olema ning elu ja surma vahel võitlema.

Michael pühendas Mina oma saladusse kuuris elavast võõrast. Mina tahtis väga selle imeliku olevusega tuttavaks saada. Ta küll pelgas meest algul, kuid tahtis ka väga võõrast aidata. Lapsed said teada, et salapärase olevuse nimi oli Skellig ja teda vaevas artriit.. Mina ja Michael otsustasid viia Skelligi sealt jubedast ja niiskest ning peaaegu kokku kukkuvast kuurist ühte vanasse majja, mis kuulus Minale perele. Skellig paranes uues elukohas nii ruttu, et mõne päeava möödudes kõndis ta juba mööda tuba ringi. Kummaline oli ka see, et Skelligil olid tema räbala kuue all peidus imelised tiivad. Skellig oli ka see, kes päästis poisi väikse õe surmasuust.

Minu arvates oli see väga armas lugu. See oli rohkem selline väikestele lastele mõeldud raamat, kuid pakkus oma kummalise atmosfääriga ka minus huvi.  Mõnikord on mõnus lugeda sellist kerget lasteraamatut. Minu arvates on autor sellesse jutukesse osavalt põiminud nii müstikat kui ka reaalset elu, mis tegigi selle raamatu põnevamaks ja tekitas kõhedust.

"Mina, vandersell. Lõuna-Ameerikas."

Sel korral oli meil vaja läbi lugeda reisipäevik. Mina valisin Liis Kängsepa raamatu “Mina, vandersell. Lõuna-Ameerika päevik.”

Mulle isiklikult meeldis väga seda reisipäevikut lugeda. Enne lugema hakkamist ei osanud ma arvatagi, et mulle võivad reisipäevikud meeldida. No need tundusid ausalt öeldes üsna igavad.

Liis suutis aga päeviku lugemise mõnusaks teha.

Nagu raamatu pealkiri ütleb, räägib see raamat Liisi reisist Lõuna-Ameerikas. Ta läbis seljakotirändurina Brasiilia, Boliivia, Argentina ja Tśiili. Liis läks rändama, kuna Eesti sombused ilmad ja masendavad inimesed ei pakkunud talle enam huvi. Ta kahe teadis, et peab ära lendama. Ta oli varemgi seljakott seljas Lõuna-Ameerikas käinud ja igatsus tagasi minna oli suur. Eelmiselt reisilt tuli ta tagasi 2008. aasta mais ja uuele reisile läks juba sama aasta novembris.

·      Brasiilia

 Esimene sihtkoht oli Brasiilias Rio de Janeiros, kus ta nautis kaunist randa ja külastas sambarongi. Sain teada, et on olemas kahte sorti sambat: turistide samba ja kohalike samba. Turistide samba on karnevalid jms – paljad naised tagumikke hööritamas. Kohalik samba on intiimsem ja lihtsam. Rio de Janeiros käivad inimesed rannas minibikiinidega ja neid  ei huvitanud kas nad on liiga paksud või ei. Rannas käimine cariocadele (kohalikele) on nagu omaette kunstivorm. Liis käis veel surfamas Brasiilia rannikul olevas linnas Itacares. Jõulud võttis ta vastu Rios, koos eestlastega, kellega kohtus oma eelmisel reisil. Aastavahetuse võttis ta vastu Sao Paulos, koos oma kursavenna Erikuga.

·      Boliivia

Järgmisena suundus Liis Boliiviasse. Ta läks oma vanade sõprade pulma, mis oli üpriski ebatavaline Boliivia pulm oma väikesearvulise külaliskonna poolest ja ka tavapäraseid kombeid ei järgitud. Boliivias külastas ta veel Uyuni soolavälju ja San Pedro vanglat.

·      Argentina

Järgmine sihtkoht oli Argentina, kus ta läks tutvuma Jujuyd’ga ja selle läheduses olevate indiaaniasulatega. Ta käis Cafayate läheduses olevaid eri värvi kivimeid vaatamas. Ta tahtis veel vaatama minna kuidas valmistatakse veini, aga üritus oleks läinud liiga kalliks maksma ja ta loobus sellest ideest.

·      Tśiili

Tśiilis käis Liis erinevates kuurortlinnades. Ta käis veel La Serena observatooriumis tähti vaatamas.

·      Argentina

Ta läks tagasi Argentinasse, et kohtuda Paul Oberschneideriga, kellel on suur lehmakasvandus. Ta intervjueeris ükskord Pauli Eestis, kus siis mees kutsus Liisi Argentinasse külla, kui too peaks seal lähedal olema. Liis kohtus veel oma vana sõbraga Bueno Aireses.

·      Brasiilia

Rändaja läks tagasi Brasiiliasse, et leida endale püsiv töökoht ja elupaik, kuna ta oli juba väsinud reisimisest. Ta sai öömaja oma heade sõprade juures ja jäigi sinna pikemaks ajaks.

Ma tõsiselt soovitan seda raamatut lugeda. Mulle meeldis see, kuidas Liis suutis faktidest kubiseva raaamatu lugemise teha lihtsaks ja huvitavaks. Raamat oli üles ehitatud lugeja jaoks loogiliselt ja arusaadavalt.