Raamat räägib kaheksandas klassis käivast Annist, kelle elu muutub täielikult, kui ta leiab keldrist oma ema kaustiku. Kaustiku leiust ei rääkinud ta muidugi midagi oma emale. Kui ta seda kaustikut lugema hakkas valdas teda täielik viha. Ta ei saanud aru, kuidas ema ei rääkinud talle midagi oma joomaelust ja sellest, et isa, keda ta isaks pidas, ei olnudki tema õige isa.
Esmalt rääkis Ann leitud kaustikust ja selle sisust ainult oma parimatele
sõpradele Reenale ja Kätilinile.
Ann oli nii pettunud oma emas ning Reena, nähes kui
masendunud oli sõbranna oma koduse olukorra pärast, pakkus Annile ajutiseks
elmiseks oma vanaisa tühja suvila. Ega
Reena esialgu arvanudki, et Ann seda pakkumist nii tõsiselt võtab ning
otsustabki suvilasse sõita ja põgeneda kodust. Olemine suvilas kujunes aga hoopis teistsuguseks, kui Ann seda üldse
arvatagi oleks osanud. Sellest sai õudusunenägu purjus tuttavatega, sauna
põlemisega, purjus peaga ujumisega, ilmselt ka uppumisega. Ta hakkas igatsema
oma ema ja kodu. Ta sai aru, et selline
põgenemine oli vale ja et niisugusel moel ei ole võialik lahendada ühtegi
probreemi. Kuid hirm seista ema ees ja kõigest rääkiga, takistas teda siiski
suvilast ära minemast.
Raamat lõppes õnneks hästi, Annile tuli mõistus nö koju, st
et ta läks koju ja leppis emaga ära. Mul on väga hea meel, et see lugu sellise
lõpplahenduse leidis.
Kahju on muidugi sellest, et Ann kaustikut leides, ei
suutnud oma viha talitseda ega läinud emaga rääkima. Kõik need hirmasad
sündmused oleksid olnud olemata, kuid lihtne on kõrvalseisjal targutada ja
öelda, et kuidas oleks olnud õige. Kuna see raamat meeldis mulle väga, loen praegu
juba selle järge.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar