Me pidime läbi lugema August Kitzbergi tragöödia “Libahunt”. Seekord polnud
tegemist lihtsalt tavalise raamatuga, vaid see oli kirjutatud näidendi vormis.
Raamatus oli palju kireldavat teksti, milline peab olema näidendi sündmuste ümbrus
ning tegevus ja millised peavad välja nägema tegelased. See väheke häiris mind,
sest ei saanud luua ise oma kujutluspilti, vaid see oli juba ette antud.
Raamat rääkis loo Tammaru perest, kuhu kuulusid perenaine, pereisa,
vanaema, perepoeg Margus ja sinna elama võetud kasutütar Mari. Mari koheldi
nagu peretütart ja ta pidi kunagi Margusega abielluma. Ühel talveõhtul, kui
kiriku õuel hukatai nõid, leidsid nad oma ukse tagant väikese külmunud ja
nälginud olekuga tüdruku. Nad said kohe
aru, et väike olevus on hukatud nõia tütar. Tüdruk võeti perre elama ja talle
pandi nimeks Tiina.
Aja möödudes armus Margus aga Mari asemel Tiinasse. Kade Mari levitas vastutasuks kuulujuttu, et Tiina olevat libahunt,
kes kord varsa murdis. Külarahvas muidugi uskus seda. Süütule Tiinale tegi selline
suhtumine ja külarahva arvamine temast väga haiget. Ta põgenes korduvalt kodust
metsa ning lõpuks jäigi sinna. Tiinat ei hoidnud kinni mingid
reeglid ega kombed, mis olid tol ajal tavaks. Ilmselt Margust köitiski Tiina
iseseisvus ja julgus olla teistsugune. Neiu tundus olevat vaba. Mari aga
seevastu oli harjunud tavapärase eluga ja pidas vanemate poolt sätitud
elukorraldust ainuõigeks. Ta püüdis igati seada kõik nii, et tema Margusega
abielluks ja see tal ka õnnestus.
Raamat lõppes eriti traagiliselt: Margus ja Mari olid juba aastaid
abielus, nende vanemad olid surnud, elu veeres tavaliselt ja öistel tundidel
ulusid näljased hundid majade ümbruses ja ühel seesugusel õhtul lasi Margus
kogemata küüni ees hunte sihtides hoopis Tiina maha.
Väga kurb oli lugeda, et nende rumalate uskumuste pärast pidi Tiina
metsa minema, sest ei suutnud kannatada ebaõiglast kohtlemist.
Libahundi juttude levitamine Mari poolt muutis ta minu jaoks rumalaks ja
kadedaks tüdrukuks. Minu arvates oligi Tiina
metsa minekus kõige enam süüdi Mari, aga ka külarahvas oli nii pime, et uskus seda
libahundi juttu. Kohe hakati Tiinat halvustama olenemata sellest, et ega keegi
ei teadnudki, kas see üldse tõsi oli. Kuna Tiina ema peeti nõiaks, siis seetõttu
oli ka kerge seostada Tiinat millegi ebatavalisega. Lisaks oli ta ka teistest
pisut erineva välimusega - tumedavereline ja pisut ka äkiline.
Mina ise ei suuda mõista ka seda, et kui perekond oli ju nii kaua juba
Tiinaga koos elanud ja olnud ning teda tundnud, et nad ikkagi suutsid siis
kuulujuttudega kaasa minna. Marguse tuim suhtumine Tiina kadumisse ja metsa ära
jooksmisesse pani mind ka nördima, sest ise ta ütles, et armastab Tiinat, kuid
Tiina äramineku takistamiseks midagi ette ei võtnud ega ka tüdrut otsima ei
läinud.
Lugu jättis hinge kuidagi lootusetuse tunde, mille tekitas ja kahjuks
ka tekitab ka praegugi inimeste rumalus, väljamõeldiste pime uskumine ja üldine
usaldamatus.
