Teine kirjandusklubi

Kirjandusklubi toimus 6. detsembril peale söögivahetundi 12.35-13.15. See oli sel õppeaastal juba teine sellelaadne üritus ning toimus jällegi meie kooli kohvikus, kus saime teed juua ja piparkooke süüa. Minuga ühes rühmas olid Kata ja Lisann. Raamat, mida meie rühm luges, oli  kirjanik Aidi Vallik’u kirjutatud romaan “Kuidas elad Ann?”

Kõige suuremaks võtmeteemaks oli Anni põgenemine Reena vanaisa suvilasse, et oma kodustest probleemidest eemale saada.

Võtmestseenideks olid kodust põgenemise põhjus ja “koju” saabumise room ja muredest vabanemine:

• ·      “Siis langes mu pilk pooliti kastide all vedelevale kaustiku virnale. Ema käekirjaga oli midagi kõige ülemise peale kirjutatud. Kummardusin vaatama. KÄRTSU OMA. VÕÕRAS, ÄRA PUTU! Häh. Kärtsuks hüüavad ema mõned ta vanad sõbrad, see oli ta noorepõlve hüüdnimi. Tegelikult oli ta Kärt. Sikutasin kaustiku välja.” - nii leidis Ann oma ema päeviku ja siit sai alguse sündmuste jada.  
• ·      “Hakkasin nutma kohe, kui teda nägin. Aga juba ma olingi tal peadpidi hõlma all, ta sasis mu juukseid kuklas täpipealt nii, nagu olin kujutlenud, viskas suitsu üle mu pea minema ja kaisutas mind- nii kõvasti, et pidime mõlemad ümber kukkuma. Ta andis mulle juustesse ja otsaette vähemalt tuhat musi, ja kui ma talle näkku söandasin vaadata, nägin, et ka tema silmad olid märjad.”- selline lahendus raamatus tegi mu nii rõõmasaks, et poetasin mõne pisaragi. Selles stseenis kohtus Ann jälle oma emaga.

Võtmekarakteriteks olid: Ann, Reena, Kätlin, Rita, Anti, Timo, ema Kärt, Villem ja teised, kes mõnelgi määral Anni elu segi pöörasid.

Küsimused, mis minul raamatut lugedes tekkisid:

• ·      Miks Ann võttis seda nii tõsiselt, kui sai teada, et ta ema varjas tema eest oma joomaelu?  
• ·      Miks tundis Ann ennast nii petetuna?
• ·      Miks Ann ei usaldanud oma vanemaid ega rääkinud nendega?
• ·      Kas kõike tasub ikka elus proovida?

Kui püüda võtta seda raamatut kokku ühe lausega, siis ma seda vist ei suudakski, aga kirjutasin nii: “ See raamat rääkis Anni muredest, mis teda piinasid ja tema proovist üksi hakkama saada, mis ilmselt ei olnud kõige targem otsus, kuid ta lihtsalt ei osanud teisiti.”

"Kuidas elad Ann?"

Raamat räägib kaheksandas klassis käivast Annist, kelle elu muutub täielikult, kui ta leiab keldrist oma ema kaustiku. Kaustiku leiust ei rääkinud ta muidugi midagi oma emale. Kui ta seda kaustikut lugema hakkas valdas teda täielik viha. Ta ei saanud aru, kuidas ema ei rääkinud talle midagi oma joomaelust ja sellest, et isa, keda ta isaks pidas, ei olnudki tema õige isa.

Esmalt rääkis Ann leitud kaustikust  ja selle sisust ainult oma parimatele sõpradele Reenale ja Kätilinile.

Ann oli nii pettunud oma emas ning Reena, nähes kui masendunud oli sõbranna oma koduse olukorra pärast, pakkus Annile ajutiseks elmiseks oma vanaisa tühja suvila.  Ega Reena esialgu arvanudki, et Ann seda pakkumist nii tõsiselt võtab ning otsustabki suvilasse sõita ja põgeneda kodust. Olemine suvilas  kujunes aga  hoopis teistsuguseks, kui Ann seda üldse arvatagi oleks osanud. Sellest sai õudusunenägu purjus tuttavatega, sauna põlemisega, purjus peaga ujumisega, ilmselt ka uppumisega. Ta hakkas igatsema oma ema ja kodu. Ta sai  aru, et selline põgenemine oli vale ja et niisugusel moel ei ole võialik lahendada ühtegi probreemi. Kuid hirm seista ema ees ja kõigest rääkiga, takistas teda siiski suvilast ära minemast.

Raamat lõppes õnneks hästi, Annile tuli mõistus nö koju, st et ta läks koju ja leppis emaga ära. Mul on väga hea meel, et see lugu sellise lõpplahenduse leidis.

Kahju on muidugi sellest, et Ann kaustikut leides, ei suutnud oma viha talitseda ega läinud emaga rääkima. Kõik need hirmasad sündmused oleksid olnud olemata, kuid lihtne on kõrvalseisjal targutada ja öelda, et kuidas oleks olnud õige. Kuna see raamat meeldis mulle väga, loen praegu juba selle järge.

Esimene kirjandusklubi

Täna hommikul esimeste tundide ajal toimus meil kooli kohvikus kirjandusklubi.
Pidime võtma kolmestesse rühmadesse, aga mina lugesin ainsana raamatut "Minu isa kuulsusrikkad päevad" ja olin üksi. Raamatu autoriks on Marcel Pagnol.
Võtmeteemadeks olid minu arvates uude suvekoju kolimine ja meeste jahilkäik.
Võtmestseenideks olid:
1."Läksime külast välja: siis algas muinasjutt ja ma tundsin, kuidas minus tärkas armastus, mis on kestnud kogu mu elu."- Valisin selle lause , kuna see oli nii hapralt ja õrnalt väljendatud.
2."Ma olin järsakuservale jõudmas ja nägin vaest Josephi. Nokats viltu, närviliselt rosmariinioksa närides vangutas ta kurvalt pead. Siis hüppaisn ma oru kohale ulatuvale kaljunukile ja, keha pingul kui vibu, hüüdsin täiest kõrist: "Ta laskis nad alla! Mõlemad! Ta laskis nad alla!""- See lause oli terve jahikäigu ootatuim hetk. Josephi isa lasi kahesega kaks kaljupüüd alla.
Põhikarakter oli Marcel ise muidugi, teiseks kindlasti tema vend Paul. Veel üheks tähtsaks tegelaseks oli onu Jules.
Mina kirjutasin küsimused, mis tekkisid mul raamatut lugedes.
Kuidas Marcel oli nii julge, et hiilis onu ja isa kannul metsa?
Mis saladus vaevas Marceli pead?

Arutlesin ise mõttes läbi õpetaja antud küsimused. Tean, et kokkuvõttes meeldis see raamat mulle väga. See oli armsalt kirjutatud läbi Marceli silmade ja arusaamade. Marceli otsused ja valikud tegid raamatu huvitavaks. Mulle meeldis väga, kuidas perekond sai üksteisega läbi.

"Minu isa kuulsusrikkad päevad"

Raamatu peategelaseks on kirjanik Marcel Pagnol ise ja lugu räägib põhiliselt tema ühe suve sündmustest lapsepõlves. Minu jaoks kõige põnevamaks juhtumiks poisi suvistest tegemistest oli tema salajane jahilkäik, mis oleks võinud lõppeda suure õnnetusega. Tegelikult ei tahtnud keegi perest, et ta jahile kaasa läheks, sest ta oli veel liiga väike. Poisi tahtmine oli aga nii suur, et ta otsustas ikkagi salaja meestega kaasa minna. Ta hiilis nendele järele ja hoidis vahemaad, et teda ei märgataks. Suureks õnnetuseks suutis ta teised silmist kaotada ning eksis ära. Ta kartis kohutavalt, ta jalad olid metsas jooksmisest katki kriibitud ja minu jaoks oli poisi hirm ja olukord nii õudne, kuid samas ka kaasahaarav. Õnneks lõppes juhtum õnnelikult, sest ta leidis oma isa ja onu üles tänu mahalastud kaljupüüdele. Mina ise ei oleks nii hästi sellest äpardusest välja tulnud ja mulle avaldaski muljet tema kokkuvõtmise jõud ja julgus selles küllaltki lootusetus olukorras. Minu jaoks oli põnev see, et raamatu tegevus ei olnud pärit meie ajast, vaid varasemast. Lisaks sain teada, mida tol ajal inimesed tundsid, millistes tingimustes elasid, milliseid vahendeid kasutasid, et elus hakkama saada. Mulle meeldis veel raamatu ülesehitus ja väljendusviis, kuidas väikese poisi mõtted olid kirja pandud.
Tahan kindlasti teada ja lugeda, mis juhtub selle kirjaniku järgmistes raamatutes, kuigi ma alguses ei saanud vedama ja lõpus ei saanud pidama.
Soovitan raamatut siiralt neile, kes tahavad teada, kuidas vanasti elati ja eriti veel sellepärast, et see rääkis kirjaniku enda elust ja mõtetest.
Tahaksin ise kirjanikule esitada küsimusi, et kuidas ta nii julge oli ja kas nüüd tagasi vaadates nendele sündmustele ta otsustaks ikka samuti käituda või teeks hoopis teisi valikuid.

Need on minu mõtted ja mõtisklused sellest raamatust.

"Ruubeni liblikad Kirsipiia" ja "Ruubeni liblikad Jordan"

Ma väga armastan müstikat nii filmides kui ka raamatutes. Eelmisel aastal lugesin  Kiiri Saare kirjutatud romaani “Ruubeni liblikad. Kirsipiia”, millele kirjanik kirjutas järjena teise raamatu “Ruubeni liblikad. Jordan”. Sellegi lugesin huvi ja põnevusega kiiresti läbi, sest raamat oli lihtsalt nii lahe.

 

Räägin kokkuvõtlikult mõlemast osast.  Raamatus poiss Ruuben ei ole tegelikult päris inimene. Ta on deemon, kes tahab inimeste jõudu endale saada ja inimlikku elu eleada ja ka inimlikke tundeid tunda. Selleks tuleb tal aga päris inimene ära tappa. Ruubeni sihtmärgiks oli alguses Kirsipiia tapmime. Ta tegi oma mõttejõuga erinevaid silmamoondusi ja  Kirsipiia armus temasse. Aja möödudes  armus ta ka Ruuben ise Kirsipiiasse.  Kokku jääda nad aga ei saanud. Suurest kurbusest ja armastusest Ruuben needis ja võlus omasuguseks päris inimese, et Kirsipiia ei peaks kurbust tundma ja üksinda elama. Mees kellega Kirsipiia kokku jäi oli hr. Tammet.

Jordan, kes oli Kirsipiia laps, avastab, et ka tema on deemon ja  70% Ruubeni laps.  Raamatu teises osas peab Jordan  maha suruma õe pahatahtlikud käitumised ja  hakkama talitsema oma deemonlikku jõudu. Talle tehakse veel eriline kink, et kõik mida ta manab ei kao ära, vaid jääb igaveseks alles. Tehes jälle manamist , kui ta juba teadis, et asjad jäävad ja ei kao enam ära, jäi ta haigeks ja tema tervis nõrgenes. Kõike tema tegemisis aga jälgis Berniike, kes oli Ruubeni õde. Tema andis emale vale vereproovi, et keegi ei saaks teada, et ka tema ise on deemon. Berniike tahtis saada endale ainult oma venna jõu. Tänu sellele sattusid nad taevasesse kuningriiki. Ruuben taheti ellu jätta, aga Berniike surmata. Jordan aga ütles, et las nad tapavad tema ära mitte Berniike. Selline soe käitumine oli Jordenil isegi peale seda, mida Berniike temaga teha oli üritanud. Taevase kuningriigi otsusel jäeti Berniike ellu tänu tema venna headusele.

Need raamatud on erilised oma müstilisuse ja maagilisuse segunemisega inimlike tunnetga.

"Lõpupidu"

Tere!

Tahan teile rääkida raamatust "Lõpupidu", mis on on mu nüüdne lemmik. See raamat oli 2009. aasta noorsooromaanivõistlusel äramärgitud töö ja autoriks Heli Künnapas. Selles sarjas on avaldatud palju raamatuid, mis kirjutatud Eesti noorte autorite poolt.

Selle raamatu ma sain juhuslikult. Läksin isaga poodi, et osta mingi raamat, mida oleks hea lugemiseks laagrisse kaasa võtta. valisin kahe raamatu vahel: "Lõpupidu" ja "Surnud liblikad" ning valisin neist esimese. Teine raamat  on ka sama sarja raamat.

Nüüd kirjutan raamatu sisust.
Lugu räägib Railist, kes läks 12ndasse klassi ja ta klassi tuli kaks uut õpilast. Marcus, kes oli seltskondlik, jutukas, silmapaistev tõmmu kehaga noormees ja Roomet, kes oli vastupidiselt vaikne, tagasihoidlik ja heledapäine. Railile hakkas Marcus kohe meeldima ja ka poiss ei hoidnud oma tundeid tagasi. Marcus oli Raili  esimene armastus. Nende suhe kestis mitu kuud. Raili pidas Marcust oma kõikidest tegemistest tähtsamaks ning jättis ka trenni ja õppimise unarusse. Kõik kestis seni, kuni Raili sai tunda Marcuse ükskõikset suhtumist, ta sai haiget ja jättis poisi maha. Marcus tegi kõik, et Railit tagasi saada ja see ka õnnestus. Nende suhe aga ei meeldinud Roometile. Ta püüdis ka Railile rääkida, et Marcus tegelikult ei ole see, kellena ta näib. Tuli välja, et Marcust ja Roometit seob ühine tume minevik. Pärast tõe teada saamist ei tahtnud Raili kummagi poisiga läbi käia. Mõeldes juhtunu üle sai Raili aru, et oli Roometile koguaeg meeldinud, Roomet oli teda hoida ja kaitsta püüdnud, kui tüdruk kedagi kõige rohkem vajas. Roometist ja Railist sai paar.
Raamatu lõpu poole sattus Roomet kaklusesse ja langes koomasse, kust ta küll välja tuli, kuid siis ootamatult suri. Railil oli Rommetile üllatus, mille ta tahtsis talle avaldada lõpupeol - ta ootas Roometilt last.