Sellel korral sai terve klass valida lugemiseks ükskõik millise endale
meelepärase ulmeraamatu, aga seda tingimusel, et sinu raamatut loeb veel paar
inimest. Eesmärk endaga ühe ja sama raamatu lugejaid otsida oli see, et me
saaksime hiljem kolmestes gruppides valitud raamatu üle arutleda. Minuga ühes
grupis raamatu üle arutlemas olid Nora ja Mariett. Meie valisime endale
lugemiseks John Wyndham’i raamatu “Trifiidide päev”. Lühidalt: raamat rääkis koletuslikest taimedest, kes imekombel maale olid sattunud ning olid koos
meteoriidisajuga inimkonnale suureks ohuks. Nüüd kirjutan, mis järeldusteni
meie oma rühmas jõudsime.
Selles raamatus tuli hästi välja kirjaniku enda teaduslik oletus, mis
võib kunagi tulevikus tema arvates juhtuda. Täpsemalt tõi ta välja selle, et
kõik kosmosesse saadetud satelliidid ja tuumarelvad võivad meid meie kaitsmise
asemel hoopis ohtu seada. Just need satelliidid ja tuumarelvad tekitasid
raamatus nö meteoriidisaju, mida paljud inimesed kohe õhinal vaatama jooksid.
Kõik need inimesed jäid ilma oma nägemistajust, mis on üks hullemaid asju, mis
võib inimkonda tabada. Nägemine on inimesele tavaelus nii iseenesest mõistetav
ja kui nad nüüd sellest ilma jäid, jooksid kõik ringi nagu peata kanad. Paljud neist
ei suutnud pimedaks jäämisega vaimselt toime tulla ja otsustasid koheselt
enesetapu kasuks. Teised jällegi üritasid toime tulla, kuid astusid oma senistest
eetikavormidest üle, nt: murdsid sisse poodidesse, mõni tappis julmalt teisi
jne. Raamatus käituti tundmatute taimedega, kelleks olid trifiidid, oskamatult.
Inimesi ei huvitanud tagajärjed, huvitas vaid see, kuidas saada taime tooraine eest
võimalikult palju raha. Trifiidide ära kasutamine omakasuks tõi välja inimeste
erinevad pahed.
Raamat ise oli teaduslik fantastika ehk sci-fi, sest väga hästi oli arusaadav,
et kirjanik hoiatas meid teadusarengu ohtude eest (meteoriidisadu, pimedaks
jäämine). Võime öelda ka seda, et raamat oli utoopia vastandanina antiutoopiline,
sest raamatus kirjeldati võimalikku tulevikukatastroofi. Raamatust võis ka seda
järeldada, et neile, kes ei jäänud pimedaks, anti uus võimalus kõike jälle
otsast alata. See tähendab, et luua mingisugune uus ühiskonna korraldus, kus
väga palju varasemast polnud enam alles. Tõdeda tuli ka seda, et trifiididel
oli 5x parem võimalus ellu jääda, kui inimestel. Trifiidid oskasid tegutseda
ilma nägemiseta, aga inimsed mitte ja see just saigi otsustavaks, kui inimene
sattus trifiidi teele, ta tapeti.
Lisaks leidsime me oma grupiga, et raamatu lõpp ei pakkunud meile seda,
mida me sellest ootasime. Meie lootsime, et raamatu lõpus võtab kõik uue
pöörde, aga kahjuks pidime me pettuma. Raamatu lõpus möödusid aastad väga kiirelt
ja mingit uut sündmust väga ei juhtunudki. Meie arvates oleks võinud välja
tulla, et kõik, mis inimestega toimus, oli teadlaste poolt kavandatud katse, et
näha, kuidas inimesed käituvad, kui paljudel puudub nägemine ja maad tahavad
vallutada trifiidid. Me arutlesime ka raamatu pealkirja üle, sest see ei
sobinud meie arvates raamatu sisuga kokku. Raamatu pealkiri oleks võinud olla
seotud meteoriitidesaju ja pimedaks jäämisega, sest just see tõigi inimkonnale
suure hävingu kaela.
Minu arvates oli see siiski väga huvitav raamat ja soovitan soojalt
seda ka teistele lugeda. Mulle meeldis, et see raamat suutis panna mu mõtlema
faktile, et mis teeksin mina, kui midagi taolist juhtutuks. Aga mida teeksid sina?
