Seekord
lugesin läbi muinasjutulise raamatu “Skellig”, mille autoriks on David Almonds.
Raamat rääkis loo väikesest koolipoisist nimega Michael, kes kolis uude, kuid väga
korrast ära majja, mille tagaaias oli
räämas kuur. Poiss läks kohe aeda, et
õues ringi vaadata. Uudishimust läks ta ka uurima vana kuuri sisemust ja nägi hämaruses mingit inimese sarnast kogu, kes oli nii
kahvatu, kõhn ja hooldamatu, et poiss teda esmapilgul surnuks pidas. Michael
valgustas kogu taskulambiga ning nägi, et see oli mees , kes vaatas teda pärani
silmadega ning peletas poisi ära oma ebasõbraliku ilmega. Kuna isa poissi
hüüdis ja otsis, jooksis ta kuurist välja. Ta ei rääkinud kuuris nähtust isale
ja püüdis ka ise seda meest unustada. Öösel aga ärkas ta korduvalt ning
nägi silme ees salapärast võõrast.
Järgmisel päeval pärast kooli, nagu iseenesest, seadis ta sammud jälle kuuri
poole. Nii algas tema tutvus kummalise võõraga.
Samal
ajal kohtus ja tutvus Michael oma uue kodu naabruses elava tüdruku Minaga. Nad
said Minaga headeks sõpradeks ja Michael veetis tihti aega Minaga koos olles.
Poisil
oli ka väike õde, kelle süda oli raskelt haige ja kes pidi tihitilugu haiglas
olema ning elu ja surma vahel võitlema.
Michael
pühendas Mina oma saladusse kuuris elavast võõrast. Mina tahtis väga selle
imeliku olevusega tuttavaks saada. Ta küll pelgas meest algul, kuid tahtis ka
väga võõrast aidata. Lapsed said teada, et salapärase olevuse nimi oli Skellig
ja teda vaevas artriit.. Mina ja Michael otsustasid viia Skelligi sealt jubedast
ja niiskest ning peaaegu kokku kukkuvast kuurist ühte vanasse majja, mis kuulus
Minale perele. Skellig paranes uues elukohas nii ruttu, et mõne päeava möödudes
kõndis ta juba mööda tuba ringi. Kummaline oli ka see, et Skelligil olid tema
räbala kuue all peidus imelised tiivad. Skellig oli ka see, kes päästis poisi väikse
õe surmasuust.
Minu
arvates oli see väga armas lugu. See oli rohkem selline väikestele lastele
mõeldud raamat, kuid pakkus oma kummalise atmosfääriga ka minus huvi. Mõnikord on mõnus lugeda sellist kerget
lasteraamatut. Minu arvates on autor sellesse jutukesse osavalt põiminud nii
müstikat kui ka reaalset elu, mis tegigi selle raamatu põnevamaks ja tekitas
kõhedust.
