"Ruubeni liblikad Kirsipiia" ja "Ruubeni liblikad Jordan"

Ma väga armastan müstikat nii filmides kui ka raamatutes. Eelmisel aastal lugesin  Kiiri Saare kirjutatud romaani “Ruubeni liblikad. Kirsipiia”, millele kirjanik kirjutas järjena teise raamatu “Ruubeni liblikad. Jordan”. Sellegi lugesin huvi ja põnevusega kiiresti läbi, sest raamat oli lihtsalt nii lahe.

 

Räägin kokkuvõtlikult mõlemast osast.  Raamatus poiss Ruuben ei ole tegelikult päris inimene. Ta on deemon, kes tahab inimeste jõudu endale saada ja inimlikku elu eleada ja ka inimlikke tundeid tunda. Selleks tuleb tal aga päris inimene ära tappa. Ruubeni sihtmärgiks oli alguses Kirsipiia tapmime. Ta tegi oma mõttejõuga erinevaid silmamoondusi ja  Kirsipiia armus temasse. Aja möödudes  armus ta ka Ruuben ise Kirsipiiasse.  Kokku jääda nad aga ei saanud. Suurest kurbusest ja armastusest Ruuben needis ja võlus omasuguseks päris inimese, et Kirsipiia ei peaks kurbust tundma ja üksinda elama. Mees kellega Kirsipiia kokku jäi oli hr. Tammet.

Jordan, kes oli Kirsipiia laps, avastab, et ka tema on deemon ja  70% Ruubeni laps.  Raamatu teises osas peab Jordan  maha suruma õe pahatahtlikud käitumised ja  hakkama talitsema oma deemonlikku jõudu. Talle tehakse veel eriline kink, et kõik mida ta manab ei kao ära, vaid jääb igaveseks alles. Tehes jälle manamist , kui ta juba teadis, et asjad jäävad ja ei kao enam ära, jäi ta haigeks ja tema tervis nõrgenes. Kõike tema tegemisis aga jälgis Berniike, kes oli Ruubeni õde. Tema andis emale vale vereproovi, et keegi ei saaks teada, et ka tema ise on deemon. Berniike tahtis saada endale ainult oma venna jõu. Tänu sellele sattusid nad taevasesse kuningriiki. Ruuben taheti ellu jätta, aga Berniike surmata. Jordan aga ütles, et las nad tapavad tema ära mitte Berniike. Selline soe käitumine oli Jordenil isegi peale seda, mida Berniike temaga teha oli üritanud. Taevase kuningriigi otsusel jäeti Berniike ellu tänu tema venna headusele.

Need raamatud on erilised oma müstilisuse ja maagilisuse segunemisega inimlike tunnetga.

"Lõpupidu"

Tere!

Tahan teile rääkida raamatust "Lõpupidu", mis on on mu nüüdne lemmik. See raamat oli 2009. aasta noorsooromaanivõistlusel äramärgitud töö ja autoriks Heli Künnapas. Selles sarjas on avaldatud palju raamatuid, mis kirjutatud Eesti noorte autorite poolt.

Selle raamatu ma sain juhuslikult. Läksin isaga poodi, et osta mingi raamat, mida oleks hea lugemiseks laagrisse kaasa võtta. valisin kahe raamatu vahel: "Lõpupidu" ja "Surnud liblikad" ning valisin neist esimese. Teine raamat  on ka sama sarja raamat.

Nüüd kirjutan raamatu sisust.
Lugu räägib Railist, kes läks 12ndasse klassi ja ta klassi tuli kaks uut õpilast. Marcus, kes oli seltskondlik, jutukas, silmapaistev tõmmu kehaga noormees ja Roomet, kes oli vastupidiselt vaikne, tagasihoidlik ja heledapäine. Railile hakkas Marcus kohe meeldima ja ka poiss ei hoidnud oma tundeid tagasi. Marcus oli Raili  esimene armastus. Nende suhe kestis mitu kuud. Raili pidas Marcust oma kõikidest tegemistest tähtsamaks ning jättis ka trenni ja õppimise unarusse. Kõik kestis seni, kuni Raili sai tunda Marcuse ükskõikset suhtumist, ta sai haiget ja jättis poisi maha. Marcus tegi kõik, et Railit tagasi saada ja see ka õnnestus. Nende suhe aga ei meeldinud Roometile. Ta püüdis ka Railile rääkida, et Marcus tegelikult ei ole see, kellena ta näib. Tuli välja, et Marcust ja Roometit seob ühine tume minevik. Pärast tõe teada saamist ei tahtnud Raili kummagi poisiga läbi käia. Mõeldes juhtunu üle sai Raili aru, et oli Roometile koguaeg meeldinud, Roomet oli teda hoida ja kaitsta püüdnud, kui tüdruk kedagi kõige rohkem vajas. Roometist ja Railist sai paar.
Raamatu lõpu poole sattus Roomet kaklusesse ja langes koomasse, kust ta küll välja tuli, kuid siis ootamatult suri. Railil oli Rommetile üllatus, mille ta tahtsis talle avaldada lõpupeol - ta ootas Roometilt last.